Taraka 
ja 
Nimai Larson
 välja andnud plaadi „Top Ten Hits of the End of the World“ – lõhestunud isiksuse muusikalise ekvivalendi. Ühe bändi asemel eksisteeris neid seal õdede kehastuses kümme – ­kümme fiktiivset bändi, kes apokalüpsise käigus eri moel surid ning kelle vaimud olid postapokalüptilisse maailma kanaliseeritud. Nende hulgas näiteks relvi, araabia ööde müstikat ja popmuusikat miksiv Guns of Dubai, Nu Fighters – õlist mootorrattarokki harrastav duo, kelle CVdest paljastusid „tööotsad“ kupeldajate ja hauaröövlitena – või hoopiski Saksamaa Mustas Metsas asuvas kloostris nimega Taohaus tegutsevad radikaalsed arhitektid, kes viisid oma lääne modernismi ja taoismi lihtsust ­ülistavaid tseremooniaid ellu mädanenud puu seest. See oli aeg, kui Taraka oli äsja avaldanud kunstniku ja arhitekti Paul Laffoley ning matemaatiku ja filosoofi John G. Benneti ideedest inspiratsiooni saanud Now Age’i manifesti, mille kohaselt kannatab tänapäeva kultuur „kummitusmodernismi“ sündroomi all, toitudes mineviku ideede säilmetest. Manifesti teiseks ideeks oli mitte rippuda mõistete „minevik“, „olevik“ ja „tulevik“ küljes, vaid näha neid kui üht tervikut ja kasutada hetke, milles praegu viibime.