Foto: Liu Heung Shing/AP/Scanpix

24aastane Prince istub kodus klaveri taga. Tal on kerge nohu. Klaver ja mikrofon sellel on ühendatud täpselt klaveritoa all soklikorrusel asuva kodustuudio konsooliga. Ta palub stuudios nokitseval tehnikul kassetimängija salvestama panna ja laulab ja mängib klaverit pisut üle poole tunni.

Ta ei ole veel ülemaailmne super­staar Prince. Artistina oli ta rohkem kui okeilt edukas, aga karjääri kõrgele tähistaevasse suunanud filmi „Purple Rain“ võtted algasid alles mõne kuu pärast.

Ühesõnaga – ta palub valgustuse maha keerata ja musitseerib omaette. Prõmmib jalgadega rütmi, skätib suuga bassi või kitarre, tuiskab mööda klaverit džässi ja bluusi hoos just samal hetkel pähetulevaid noote ja käike. Võib arvata, et ta teeb proovi. Harjutab. Võib arvata, et joonistab sketše hiljem oma päris kuju saanud päriselt salvestatud lugudele („17 Days“, „Purple Rain“, „Strange Relationship“). Kuid temaga tol ajal kokku puutunud stuudioinimesed ja bändiliikmed kõnelevad, et see Prince’i jaoks rutiinne tegevus – istuda maha, mängida ettejuhtuval pillil, aga enamasti just klaveril, improviseerida ja see üles lindistada – oli tema jaoks kui meditatsioon. Mis – no sedasi nad räägivad – peegeldas väga täpselt seda, mis tal parasjagu hinges toimus.

Aga visandeid siin on. Vähemalt meie, lihtsurelike jaoks. Vaid 1:27 kestev „Purple Rain“ on siin nagu haavatud leevikest mängiva gigolo ballaad. „Strange Relationship“ nagu džäss-jämm. „Cold Coffee and Cocaine’i“ laulab ta oma alter ego, produtsent Jamie Starri kähiseval häälel ja arvatavasti on see pala mingil hetkel planeeritud tema kõrvalprojektile The Time. Kui see pala pole lõpuni viidud kujul kunagi The Time’i poolt salvestatud, siis on küll kurb lugu. Samuti seni muul moel ilmumata „Why the Butterflies“ on lugu, kust, nagu spekuleeritakse, sai alguse tema esimene suur hitt „When Doves Cry“.

Kogu selle minimalistliku seade ja vahendite juures ergutab fantaasiat kõige rohkem see, et on kuulda, kuidas Prince ise kuuleb klaverit mängides tervet bändi, kõiki kaasategevaid instrumente. Ning kui palju on nendes improviseeritud klaverituhinates veel väga prince’likke lugusid peidus. Tal lihtsalt polnud vaja igast ideest kinni haarata.

Ka nende omaette klimberdamiste dokumenteerimine oli Prince’i jaoks tavaline. Selle õhtu salvestist ta aga ei hävitanud ja see läks lendu juba 80ndate lõpus, kui materjal läks liikvele bootleg-plaatidel ja on sest ajast süvafännidele tuttav. Nüüd on sellest saanud Prince’i esimene postuumne eraldiseisev album. Väga eriline plaat kogu tema kataloogis. Ta kostab siin nii üksikuna. Kogu lokkava musikaalsuse juures on meeleolu koloriidilt sünge.

Olete kuulanud seda? Ükskõik kas Spotifyst või kuskilt? Soovitan kuulata. Kui teid huvitab soovitus inimeselt, kes on 24 aastat hardcore Prince’i fänn olnud, kes tõesti tahaks teada, mis Prince’il sel õhtul seljas oli, ja on õnnelik, et kuuleb sel salvestisel Prince’i nuuskamas, siis siin see on.