Sakslasest pearahakütt ja vabastatud django: Dr King Schultz (Christoph Waltz) ja Django (Jamie Foxx) asuvad verisele teekonnale, et tabada istanduse kupjad, kolm venda. (kaader filmist / Weinstein Company)

A man’s gotta do what a man’s gotta do.
(“The Rains of Ranchipur”, 1955)

Seda fraasi seostatakse ekslikult vesternide suurkuju John Wayne’iga. Filmikriitik Clyde Gilmour on öeldut nimetanud kõige totramaks dialoogireaks, mis eales filmis kõlanud. Kuidas ka ei olnud, just seda videolaenutuse cum laude lõpetanud diplomeerimata režissöör Quentin Tarantino “Vabastatud Djangoga” ütleb. Kui tahad kunagi olla samasugune lavastaja nagu Eastwood, siis vesterni pead sina tegema. Aamen. Kõrva võid lasta oma tegelasel ära lõigata, aga enne kui su peategelane pole seisnud vastamisi töllaka šerifiga tühjal väikelinna tänaval kusagil preeria serval, ei ole tõeline mees režissööris veel ärganud.

Django (Jamie Foxx) on selline vesternikangelane, kelle saab välja mõelda alles siis, kui see žanr on oma algsel kujul päästmatult surnud. Ameerika filmi maailmapildis oli vesternidel 1950ndatel samasugune koht nagu praegu vaatemängulisel action’il. Žanr, mille kesksed elemendid olid popkultuuris sisse töötatud juba enne filmi tekkimist, peegeldas ameeriklaste enesepilti, ideoloogiat ja poliitikat. Punanahkadega võitlevate meisterlaskurite mõju vaatab vastu isegi eesti kirjandusklassikast, “Kevade” lehekülgedelt.

Mida suudab siis surmavalt haavatud patsiendiga peale hakata rahvalik ravitseja Tarantino? Sakslasest pearahakütt, endine hambaarst dr King Schultz (Christoph Waltz) vabastab Django pimedal õhtupoolikul orjakaravanist ja võtab ta kaasa, et tabada istanduse kupjad, kolm venda. Juba ainuüksi paraadlikult suurejooneline dialoog, mis esimestest stseenidest alates vallandub, pakub keskmisele kinokogemusele vaheldust. See ei ole enam lihtsalt vestern, vaid Vana Maailma aadliväärikuse ristamine Metsiku Lääne (või täpsemalt Lõuna) toorete tavadega. Pole juhuslik, et üks mustadest maadlejatest kannab nime d’Artagnan.

Et tegevus toimub enne kodusõda orjanduslikus Lõunas, kõlab sõna “neeger” sama sageli kui lasud. Huligaanlik ja vaimukas piiride rikkumine on Tarantino filmisarmi keskne joon. Kui vabastatud Django saab endale esimest korda elus riided valida, näeb ta välja nagu musketär. Valgetele puuvillaõitele pritsiv veri ja plahvatusse hajuv režissöör ise on näited sellest, kui eneseteadlikult “Django” vesternina esineb. Alles lõpus hakkab tunduma, et midagi olemuslikku oleks nagu puudu. Kaks ja pool tundi on möödunud ilma ühegi indiaanlaseta.

Stseenide ja situatsioonide lahendamise detailides pääseb Tarantino lähedale esimese kahe filmi (“Marukoerad”, 1992, “Pulp Fiction”, 1994) teravale absurditajule. Hulk valgenahalisi redneck’e, maskide üle virisevad Ku Klux Klani liikmed või naiivse jutuga orjatar joonistavad irooniliselt välja tolle ajastu Lõuna mõttelaadi. Ent filmi pinna valdamisele ja stseenide ülesehitusele pole kunagi midagi ette heita olnud. Pigem on kaldunud Tarantinol vahel formaalseks muutuma lugu ise ja jätnud vaataja paariks tunniks pimedasse ruumi koos intrigeeriva karakteri ja hulga verepritsmetega. “Django” jutustamises on tagasi intensiivsus ja tegelaste konflikt, mis estetiseeritud kaadripinnale elu annavad.

Dr Schultz ja teiste surma arvelt elu nautiv orjapidaja Calvin Candie Candylandist (Leonardo DiCaprio) on selle vesterni tõmbenumbrid. Koos Djangoga moodustavad nad üsna ootamatu kolmiku, milles jõujooned pidevalt ümber paiknevad. Lõpuks pole oluline, et kangelane end igast olukorrast välja tulistab, vaid miks ta seda teeb. Sest mees peab tegema, mida ta peab tegema.

“Vabastatud Django”

Režissöör Quentin Tarantino.
Osades Jamie Foxx, Christoph Waltz, Leonardo DiCaprio, Samuel L. Jackson jt.
USA 2012.
Kinodes üle Eesti.