24.05.2007, 00:00
Pronkssõdur nihutab Eesti rahvuspoliitikat
Sotsioloog Mati Heidmets loodab, et pärast pronksikriisi kaob olukord, kus tõsine Eesti riigimees võtab vene küsimuse üles vaid siis, kui sellega saab valijale oma rahvuslust demonstreerida.
Projekt pronkssõdur hakkab lõppema, aeg tibud
kokku lugeda. Kurb sõjamees oli aasta jooksul Eesti suurim
tööandja. Kui kokku liita tunnid mida poliitikud, politseinikud,
ajakirjanikud, luurajad, diplomaadid, meeleavaldajad, lillekasvatajad,
aknaklaasijad ja lihtsalt kiibitsejad projektile kulutasid, saame Saaremaa
silla jagu pingutusi. Projekt oli mastaapne ja vallutas maailma, täna on
suvalises paigas ennast eestlasena tutvustav inimene veidi pronkssõduri
nägu. See on hetkel Eesti märk.
Kindlasti ilmub sõduri kohta hulk raamatuid, kus kaevatakse lahti nii ettevõtmise põhjused kui tagajärjed. Põhjuste kohta on täna laual vähemalt neli hüpoteesi. Esimese, poliitilis-emotsionaalse seletuse järgi oli impulsiks Eesti rahva väärikuse haavamine Tõnismäel kaks päeva aastas lehvivate punalippude poolt ning hirm, et asja jätkudes langeme me Venemaa kontrolli alla. Tegu on tundelise, kuid siiski rohkem uskumist kui tõestamist eeldava arusaamaga.
Arvamusuuringud osutavad, et aasta tagasi oli absoluutse enamuse eestlaste jaoks Tõnismägi ja seal toimuv sama ebaoluline kui Nevski katedraal koos selle ees sente kerjavate prouadega. Pealegi veenab see hüpotees, et eestlase eneseväärikus ja rahvustunne on midagi nii habrast, mida paarkümmend räuskavat punameest ohustada saab. Mina nii ei arva ning seetõttu sellele hüpoteesile pikemat eluiga ei ennusta.
Teine, konfliktiteooriast lähtuv seletus ütleb, et projekti eesmärgiks oli kõrvaldada mõlema poole äärmuslasi kähmlustele inspireeriv ehitis. See loogika võis projekti tõepoolest käima lükata. Samas pidid algatajad ette nägema, et pisikese ja kohaliku konfliktiallika asemele saabub uus ja globaalne. Kui see hüpotees osutub tõestatuks, on projekti planeerimine olnud suhteliselt ebaprofessionaalne.
Kolmanda, kaastundest lähtuva seletuse järgi oli põhjuseks mure trollipeatuse lähedusse maetud sõjameeste hauarahu pärast. Kui see, tegelikult väga inimlik lähenemine leiab kinnitust, looks see hea aluse äraleppimiseks. Tegelikult tahtsime head, lihtsalt välja tuli robustselt. Neljanda, pragmaatilise seletuse kohaselt tuleb kogu tegevusahela põhjusi otsida erakondade häältelugemiskontoritest, ideeks osa isamaaliste valijate häälte ülelöömine valimistel. Kuna see tegelikkuses ka õnnestus, on hüpoteesil jumet. Eksootilisemad seletused – Hando Runnel käskis, vene agendid korraldasid jms – tahavad veel küpsemist, enne kui neisse tõsiselt saab suhtuda.
Asjaolu, et Tõnismäel enam ei kakelda, tuleb kanda projekti võitude hulka. Mis paraku ei tähenda, et olematusse oleksid kadunud ka kakluste põhjused. Usk, et Eesti ühiskonna peamine erimeelsuste allikas ongi nüüd likvideeritud, meenutab Moksva linnapea Juri Lužkovi maailmakäsitlust, kes lahendas sealse kerjuste probleemi, käskides miilitsal nad kesklinnast välja peksta.
Positiivne on ka, et tunduvalt selgemaks ja mitmekihilisemaks on saanud meie enesepilt. Nüüd teame kogu omadussõnade spektrit, millega eestlased venelasi ja venelased eestlasi anonüümses olukorras iseloomustavad. Teame, et Eestis on olemas nii rahvuslikud ajatollad kui ka punased professorid. Teame, kes meie poliitikutest suudavad raskel hetkel otsuseid langetada ning kelle mõistus ei küüni kaugemale riigiametnike vallandamisest. Saime teada, et meil on tubli politsei, aga Eesti suurimal päevalehel on nõrgad närvid. Puust ja punaseks ette tehti meie vene-kompetentsi nõrkus, kuigi kunagi tahtsime seda isegi Euroopale mü&uu ml;a. Kompetentsi asemel on lihtsalt pikk loetelu asjadest, mis Venes halvasti. Lõpuks, omal nahal saime tunda, kui lihtne on muutuda nutikast reformiriigist tavaliseks idaeurooplaseks, kelle jaoks konstruktiivsete suhete loomine nii oma vähemuste kui naaberriigiga on üle jõu käiv ülesanne. Need on olulised tarkused, mida ei saa raamatust õppida.
Projekt tõi uuesti päevakorda integratsiooni, küll hästi vastuolulises võtmes. Ühelt poolt üleskutsed kinkida lilli ja sõbraks saada, teisalt surve integratsioon kui riigivastane tegevus ära lõpetada. Hoiakute vastuolulisus peegeldab Eesti rahvuspoliitikas pikka aega pesitsevat erimeelsust selle kohta, kuhu integratsioon peaks välja viima.
Esimene lähenemine seab eesmärgiks rahvusriigi, mõeldes selle all vaid eesti kultuuril põhinevat ühiskonda. Sihiks on ühiskonna etniline homogeensus, lootus on nii venekeelse kogukonna arvulisel vähenemisel kui assimilatsioonil. Selle loogika kohaselt on nõukogude ajal Eestisse saabunud inimesed ebaseaduslikud immigrandid, kes peavad tunnistama okupatsiooni ning määratlema ennast okupantide järeltulijate või vähemalt okupatsiooniaja ebaseaduslike ümberasujatena.
Integratsioon, mis sisaldab Eestis venekeelse hariduse ja kultuuri arendamist ning põlistamist, on mõttetu, kuna see vaid pikendab immigrantide jaoks ebamugavat kahevaheloleku aega.
Selline lähenemine on näha Mart Helme ja Kaarel Tarandi kirjutistest, aga ka Audentese ülikooli professori Toomas Varraku hiljutises etnilist ja kultuurilist homogeensust toetavas seisukohavõtus Eesti Ekspressi Areenis (Areen 15. november 2006). Tema arvates on Eesti integratsioonialane tegevus pärit teadusliku kommunismi vallast. Hiljutine pronksmehe-debatt osutab, et rahvusriigi kui eesmärgi toetajaid on Eestis palju.
Teine, multikultuurset ühiskonda eesmärgiks seadev lähenemine panustab Eesti-sõbralike vähemuskultuuride, ennekõike tugeva eestivenelaste kogukonna kujundamisele. Sihiks ei ole muulaste eestistamine, küll aga eestlastega ühise riigiidentiteedi loomine. Riik toetab nii eesti keele õppimist kui ka venekeelset haridust, kultuuri, infovälja. Eesti huvi on vähemus, kelle mõtteviis ja käitumine eristuvad Venemaast ning lähenevad eestlaste omale. Loodetakse, et just selline kogukond suudab ohjata ka paratamatult tekkivaid äärmuslasi. Multikultuurse eesmärgiseade võtmeks on sallivus, eeldatakse Eesti tsiviliseerumist tasemele, mis lubab mõista ja sallida rahvustevahelisi erinevusi, sealhulgas ka erinevaid hoiakuid ajaloo ja naabrite suhtes. Vene inimeselt ei nõuta enda määratlemist okupandina, küll aga Eesti riikluse aluspõhimõtete tunnustamist. See on täna Eesti ametlik vähemuspoliitika, kirja pandud riiklikus integratsiooniprogrammis.
Kuigi riiklik alusdokument seab eesmärgiks multikultuurse ühiskonna, paistab see praktilises integratsioonitegevus välja vaid servapidi. Integratsiooni Sihtasutus koos mitmete rohujuure taseme tegijatega teevad multikultuursuse edendamiseks väga head tööd. Samas, kui seda tuleb poliitiliselt toestada, on enamiku Eesti poliitikute suu vett täis. Pole meil ei erakonda ega tipp-poliitikut, kes oleks multikultuursusest teinud oma teema, arutelu üleval hoidnud, ideid ja lahendusi pakkunud. Tõsine Eesti riigimees võtab vene küsimuse üles vaid siis, kui sellega saab kolleegile ära teha või valijale oma rahvuslust demonstreerida. Kui tuleb multikultuursest ühiskonnast positiivses võtmes rääkida, lähevad peopesad higiseks ja keel sõlme. Tulemuseks on integratsioon, mille &uum l;ks jalg tantsib tuljakut ja teine vihub krakovjakki. Kuni eesmärgid segased, ei saa paremat lootagi.
Edasiseks on kolm võimalust. Kõigepealt vanaviisi jätkamine – integratsioon on delegeeritud tubli sihtasutuse korraldada ning poliitikud vaatavad metsa poole. Kui nii, siis muutuvad kriisid regulaarseks, nende lahendajad naudivad aga kõrgeid reitinguid. Teine võimalus on teha multikultuursest Eestist tõsine, mitte mängueesmärk. Praktikas tähendab see selgelt väljaöeldud tulevikupilti koos poliitilise eliidi isikliku osalemisega integratsioonitöös. Julgemad ongi hakanud ääri-veeri rääkima kaasmaalastest ja sellest, et venelased on Eestile vajalikud. Järgmine samm võiks olla valitsuse ja Riigikogu liikmete poolt võetav kollektiivne kohustus esineda kord kuus venekeelse auditooriumi ees sütitavate kõnedega selle kohta, kui vahva on olla eestivenelane.
Kolmas tee on riiklik assimilatsioonipoliitika. Maailmas on analoogid olemas, innustunud elluviijatest pole ka Eestis puudust. Parempoolsed intellektuaalid selgitavad asja ehk ka Euroopale ära. Eestimaalastele assimilatsiooni eeliste tutvustamist kultuurileht Sirp juba alustas.
Kui tänu pronksmehele õnnestub Eestil vähemuspoliitikal teha samm selgete eesmärkide suunas, on kollektiivsest aja- ja närvikulust kasu tõusnud. Need, kes siiani on Tõnismäe toimetusi skeptilise pilguga jälginud, saaksid mõne ratsionaalse põhjenduse kõrva taha panna, meie partnerid läänes aga oodatud kinnituse, et Eesti mitte ainult ei tarbi, vaid ka toodab julgeolekut.
Kindlasti ilmub sõduri kohta hulk raamatuid, kus kaevatakse lahti nii ettevõtmise põhjused kui tagajärjed. Põhjuste kohta on täna laual vähemalt neli hüpoteesi. Esimese, poliitilis-emotsionaalse seletuse järgi oli impulsiks Eesti rahva väärikuse haavamine Tõnismäel kaks päeva aastas lehvivate punalippude poolt ning hirm, et asja jätkudes langeme me Venemaa kontrolli alla. Tegu on tundelise, kuid siiski rohkem uskumist kui tõestamist eeldava arusaamaga.
Arvamusuuringud osutavad, et aasta tagasi oli absoluutse enamuse eestlaste jaoks Tõnismägi ja seal toimuv sama ebaoluline kui Nevski katedraal koos selle ees sente kerjavate prouadega. Pealegi veenab see hüpotees, et eestlase eneseväärikus ja rahvustunne on midagi nii habrast, mida paarkümmend räuskavat punameest ohustada saab. Mina nii ei arva ning seetõttu sellele hüpoteesile pikemat eluiga ei ennusta.
Teine, konfliktiteooriast lähtuv seletus ütleb, et projekti eesmärgiks oli kõrvaldada mõlema poole äärmuslasi kähmlustele inspireeriv ehitis. See loogika võis projekti tõepoolest käima lükata. Samas pidid algatajad ette nägema, et pisikese ja kohaliku konfliktiallika asemele saabub uus ja globaalne. Kui see hüpotees osutub tõestatuks, on projekti planeerimine olnud suhteliselt ebaprofessionaalne.
Kolmanda, kaastundest lähtuva seletuse järgi oli põhjuseks mure trollipeatuse lähedusse maetud sõjameeste hauarahu pärast. Kui see, tegelikult väga inimlik lähenemine leiab kinnitust, looks see hea aluse äraleppimiseks. Tegelikult tahtsime head, lihtsalt välja tuli robustselt. Neljanda, pragmaatilise seletuse kohaselt tuleb kogu tegevusahela põhjusi otsida erakondade häältelugemiskontoritest, ideeks osa isamaaliste valijate häälte ülelöömine valimistel. Kuna see tegelikkuses ka õnnestus, on hüpoteesil jumet. Eksootilisemad seletused – Hando Runnel käskis, vene agendid korraldasid jms – tahavad veel küpsemist, enne kui neisse tõsiselt saab suhtuda.
Asjaolu, et Tõnismäel enam ei kakelda, tuleb kanda projekti võitude hulka. Mis paraku ei tähenda, et olematusse oleksid kadunud ka kakluste põhjused. Usk, et Eesti ühiskonna peamine erimeelsuste allikas ongi nüüd likvideeritud, meenutab Moksva linnapea Juri Lužkovi maailmakäsitlust, kes lahendas sealse kerjuste probleemi, käskides miilitsal nad kesklinnast välja peksta.
Positiivne on ka, et tunduvalt selgemaks ja mitmekihilisemaks on saanud meie enesepilt. Nüüd teame kogu omadussõnade spektrit, millega eestlased venelasi ja venelased eestlasi anonüümses olukorras iseloomustavad. Teame, et Eestis on olemas nii rahvuslikud ajatollad kui ka punased professorid. Teame, kes meie poliitikutest suudavad raskel hetkel otsuseid langetada ning kelle mõistus ei küüni kaugemale riigiametnike vallandamisest. Saime teada, et meil on tubli politsei, aga Eesti suurimal päevalehel on nõrgad närvid. Puust ja punaseks ette tehti meie vene-kompetentsi nõrkus, kuigi kunagi tahtsime seda isegi Euroopale mü&uu ml;a. Kompetentsi asemel on lihtsalt pikk loetelu asjadest, mis Venes halvasti. Lõpuks, omal nahal saime tunda, kui lihtne on muutuda nutikast reformiriigist tavaliseks idaeurooplaseks, kelle jaoks konstruktiivsete suhete loomine nii oma vähemuste kui naaberriigiga on üle jõu käiv ülesanne. Need on olulised tarkused, mida ei saa raamatust õppida.
Projekt tõi uuesti päevakorda integratsiooni, küll hästi vastuolulises võtmes. Ühelt poolt üleskutsed kinkida lilli ja sõbraks saada, teisalt surve integratsioon kui riigivastane tegevus ära lõpetada. Hoiakute vastuolulisus peegeldab Eesti rahvuspoliitikas pikka aega pesitsevat erimeelsust selle kohta, kuhu integratsioon peaks välja viima.
Esimene lähenemine seab eesmärgiks rahvusriigi, mõeldes selle all vaid eesti kultuuril põhinevat ühiskonda. Sihiks on ühiskonna etniline homogeensus, lootus on nii venekeelse kogukonna arvulisel vähenemisel kui assimilatsioonil. Selle loogika kohaselt on nõukogude ajal Eestisse saabunud inimesed ebaseaduslikud immigrandid, kes peavad tunnistama okupatsiooni ning määratlema ennast okupantide järeltulijate või vähemalt okupatsiooniaja ebaseaduslike ümberasujatena.
Integratsioon, mis sisaldab Eestis venekeelse hariduse ja kultuuri arendamist ning põlistamist, on mõttetu, kuna see vaid pikendab immigrantide jaoks ebamugavat kahevaheloleku aega.
Selline lähenemine on näha Mart Helme ja Kaarel Tarandi kirjutistest, aga ka Audentese ülikooli professori Toomas Varraku hiljutises etnilist ja kultuurilist homogeensust toetavas seisukohavõtus Eesti Ekspressi Areenis (Areen 15. november 2006). Tema arvates on Eesti integratsioonialane tegevus pärit teadusliku kommunismi vallast. Hiljutine pronksmehe-debatt osutab, et rahvusriigi kui eesmärgi toetajaid on Eestis palju.
Teine, multikultuurset ühiskonda eesmärgiks seadev lähenemine panustab Eesti-sõbralike vähemuskultuuride, ennekõike tugeva eestivenelaste kogukonna kujundamisele. Sihiks ei ole muulaste eestistamine, küll aga eestlastega ühise riigiidentiteedi loomine. Riik toetab nii eesti keele õppimist kui ka venekeelset haridust, kultuuri, infovälja. Eesti huvi on vähemus, kelle mõtteviis ja käitumine eristuvad Venemaast ning lähenevad eestlaste omale. Loodetakse, et just selline kogukond suudab ohjata ka paratamatult tekkivaid äärmuslasi. Multikultuurse eesmärgiseade võtmeks on sallivus, eeldatakse Eesti tsiviliseerumist tasemele, mis lubab mõista ja sallida rahvustevahelisi erinevusi, sealhulgas ka erinevaid hoiakuid ajaloo ja naabrite suhtes. Vene inimeselt ei nõuta enda määratlemist okupandina, küll aga Eesti riikluse aluspõhimõtete tunnustamist. See on täna Eesti ametlik vähemuspoliitika, kirja pandud riiklikus integratsiooniprogrammis.
Kuigi riiklik alusdokument seab eesmärgiks multikultuurse ühiskonna, paistab see praktilises integratsioonitegevus välja vaid servapidi. Integratsiooni Sihtasutus koos mitmete rohujuure taseme tegijatega teevad multikultuursuse edendamiseks väga head tööd. Samas, kui seda tuleb poliitiliselt toestada, on enamiku Eesti poliitikute suu vett täis. Pole meil ei erakonda ega tipp-poliitikut, kes oleks multikultuursusest teinud oma teema, arutelu üleval hoidnud, ideid ja lahendusi pakkunud. Tõsine Eesti riigimees võtab vene küsimuse üles vaid siis, kui sellega saab kolleegile ära teha või valijale oma rahvuslust demonstreerida. Kui tuleb multikultuursest ühiskonnast positiivses võtmes rääkida, lähevad peopesad higiseks ja keel sõlme. Tulemuseks on integratsioon, mille &uum l;ks jalg tantsib tuljakut ja teine vihub krakovjakki. Kuni eesmärgid segased, ei saa paremat lootagi.
Edasiseks on kolm võimalust. Kõigepealt vanaviisi jätkamine – integratsioon on delegeeritud tubli sihtasutuse korraldada ning poliitikud vaatavad metsa poole. Kui nii, siis muutuvad kriisid regulaarseks, nende lahendajad naudivad aga kõrgeid reitinguid. Teine võimalus on teha multikultuursest Eestist tõsine, mitte mängueesmärk. Praktikas tähendab see selgelt väljaöeldud tulevikupilti koos poliitilise eliidi isikliku osalemisega integratsioonitöös. Julgemad ongi hakanud ääri-veeri rääkima kaasmaalastest ja sellest, et venelased on Eestile vajalikud. Järgmine samm võiks olla valitsuse ja Riigikogu liikmete poolt võetav kollektiivne kohustus esineda kord kuus venekeelse auditooriumi ees sütitavate kõnedega selle kohta, kui vahva on olla eestivenelane.
Kolmas tee on riiklik assimilatsioonipoliitika. Maailmas on analoogid olemas, innustunud elluviijatest pole ka Eestis puudust. Parempoolsed intellektuaalid selgitavad asja ehk ka Euroopale ära. Eestimaalastele assimilatsiooni eeliste tutvustamist kultuurileht Sirp juba alustas.
Kui tänu pronksmehele õnnestub Eestil vähemuspoliitikal teha samm selgete eesmärkide suunas, on kollektiivsest aja- ja närvikulust kasu tõusnud. Need, kes siiani on Tõnismäe toimetusi skeptilise pilguga jälginud, saaksid mõne ratsionaalse põhjenduse kõrva taha panna, meie partnerid läänes aga oodatud kinnituse, et Eesti mitte ainult ei tarbi, vaid ka toodab julgeolekut.