17.10.2008, 00:00
Propagandast ei pääse
Ungari 1956. aasta ülestõusu neljakümnenda aastapäeva
film “Kuulsuse lapsed” (2006) paigutab murduva ajaloo foonile
revolutsioonilise naisüliõpilase ja rahvusliku veepallimeeskonna
mängija armastusloo. Lätlaste “Riia kaitsjad” (2007) viib
armastajapaari läbi Esimese maailmasõja, vene revolutsiooni ja
kulmineerub novembripäeval, mil Riias löödi vene-saksa valget
armeed.
Eestis tegi rahvusliku enesetunde taastamistöö
ära “Nimed marmortahvlil” (2002). Uus film
“Detsembrikuumus” jälgib juubelifilmi klišeesid ja
seostab 1924. aasta 1. detsembri mässukatsega noored armastajad. Noorte
võit tuli seekord väga kergelt. Mäss oli täiesti
käpardlik. Teada tahaks aga hoopis muud. Kuidas tol ajal Eestis elati? Ja
millele kommunistid lootsid? Ainult idapiiritagusele armeele? Kuid
1923–24 oli olnud majanduskriis. Kindlasti küsisid ka tollal paljud:
“Kas siis sellist Eestit me tahtsimegi?”
Film pilab
ära loosungi “Kõigi maade proletaarlased,
ühinege!” Ent tollal polnud mõistetel
“sotsiaaldemokraat” ja “sotsialist”
tänapäevast varjundit. Henrik Visnapuu tõstis “isiku
vabaduse verise revolutsiooni lipu” ja “rahva iseseisvuse
sinimustvalge lipu” koos lehvima.
“Detsembrikuumus” on poliitiline pamflett. Ehtne propagandafilm.
Ja sunnib taas küsima propagandaameti vajalikkuse kohta. Ameti juhtimise
saaks anda “Detsembrikuumuse” ja teleseriaali “Tuulepealne
maa” stsenaristile. Vabaneks stsenaristi koht ja ehk saaksime siis
ajaloofilme, mis oma poliitiliste vastaste pilamise kõrval annaksid
ajaloost avaramaid pilte.