Eestis tegi rahvusliku enesetunde taastamistöö ära “Nimed marmortahvlil” (2002). Uus film “Detsembrikuumus” jälgib juubelifilmi klišeesid ja seostab 1924. aasta 1. detsembri mässukatsega noored armastajad. Noorte võit tuli seekord väga kergelt. Mäss oli täiesti käpardlik. Teada tahaks aga hoopis muud. Kuidas tol ajal Eestis elati? Ja millele kommunistid lootsid? Ainult idapiiritagusele armeele? Kuid 1923–24 oli olnud majanduskriis. Kindlasti küsisid ka tollal paljud: “Kas siis sellist Eestit me tahtsimegi?”


Film pilab ära loosungi “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Ent tollal polnud mõistetel “sotsiaaldemokraat” ja “sotsialist” tänapäevast varjundit. Henrik Visnapuu tõstis “isiku vabaduse verise revolutsiooni lipu” ja “rahva iseseisvuse sinimustvalge lipu” koos lehvima.


“Detsembrikuumus” on poliitiline pamflett. Ehtne propagandafilm. Ja sunnib taas küsima propagandaameti vajalikkuse kohta. Ameti juhtimise saaks anda “Detsembrikuumuse” ja teleseriaali “Tuulepealne maa” stsenaristile. Vabaneks stsenaristi koht ja ehk saaksime siis ajaloofilme, mis oma poliitiliste vastaste pilamise kõrval annaksid ajaloost avaramaid pilte.