Pärast “Euroopa unistuse” läbilugemist olin veidi üllatunud, et president Toomas ­Hendrik Ilves oli pidanud vajalikuks tulla esitlema intellektuaalselt niivõrd pinnapealset teost. On arusaadav, et Euroopa Liit otsib toimivat ideoloogiat ja ühendavaid teese. Originaali eessõna kirjutas Euroopa Komisjoni ekspresident Romano Prodi. Ent Rifkini raamat ei suuda vajalikku lünka täita ja mõjub algusest lõpuni meeleheitliku punnitamisena, suures osas lausa veniva lobana, kus provokatiivsus pole mitte abivahend, vaid eesmärk omaette.

Eurooplasena tekkis mul­ tõrge, kui Rifkin üritas kogu Euroopat mõõta ühe mõõdupuuga ja omistada mingeid hüpoteetilisi ühiseid väärtushinnanguid miljonite ruutkilomeetrite suurusele mitmekümne eri rahvuse ning keelega piirkonnale. Lugedes, kuidas Euroopas on kõik meeletult parem kui USAs, tekib sellise ignorantsuse tõttu pigem tunne, nagu oleks sa saanud häiriva komplimendi osaliseks. Ei saa panna samasse patta eestlaste ja itaallase perekondlikke väärtusi või soomlase ja portugallase tööeetikat.
Näiteks väidab Rifkin, et erinevalt ameerika unelmast ei keskendu euroopalik ideaal mitte “isikliku rikkuse kokkukuhjamisele, vaid inimvaimu avardamisele”. Tõsi või? Veel üritavat eurooplane luua “jätkusuutlikku rahumaailma”. Hmm... Tahes-tahtmata meenuvad 80ndatel loetud kiidulaulud uut tüüpi nõukogude inimesele. Ent samas ka anekdoot, kuidas võimas Nõukogude Liit jätab kuristiku servale jõudnud Ameerika majanduse peagi seljataha.
Rifkin on kurikuulus oma rappaminevate prognoosidega. Ameerika majanduslangust inflat­siooni, kaduvate ressursside, investeeringute madala tootlikkuse jne tõttu ennustas ta juba 1979. aasta teoses “The Emerging Order”. 80ndate ja 90ndate tõus pole tõsiusklikku sotsialisti häirinud. Nüüd on Ameerika unelm tema väitel tõepoolest mädanema läinud, päriselt ka. Näide Ameerika langusest on väidetavalt TV reality-show’d, kus miljonid ameeriklased tarbivad Ameerika unelma aseainet, vaadates üksikuid õnnelikke, kellel veab. Halloo? Suur osa neist sarjadest loodi ja on ülipopulaarsed Euroopas.
Käesoleva, originaalis 2004. aastal ilmunud teose üks ennustuspärle on kindlas kõneviisis väide “järgneva kahe aasta jooksul ratifitseerib EL elanikkond põhiseaduse”. Tänaseni pole seda juhtunud ja on tõsine kahtlus, kas üldse juhtubki.
Kohati on Rifkini raamat tasemel – nimelt siis, kui ta kirjeldab reaalset olukorda. On fakt, et eurooplased üldiselt töötavad vähem kui ameeriklased ning inimestel on rohkem vaba aega oma lähedaste jaoks. Ent niipea kui autor üritab seda esitada võiduka argumendina Euroopa kasuks, ta libastub. Nii võib lugeda kiitust 2002. aastal Prantsusmaal kehtestatud 35tunnisele, kunstlikult lühendatud töönädalale, mis olevat suurendanud produktiivsust ja vähendanud tööpuudust. Ei ole Rifkinil õnne – juba 2005. aastal Prantsusmaa loobus sellest, kuna riigi majandusele mõjus tööaja piiramine talumatult halvasti.

Valikuliselt faktidega manipuleerides püüab Rifkin tõestada, et tööviljakus on Euroopas parem kui Ameerikas. Lisaks, et hoolimata jäigast tööturust ning koormavast bürokraatiast on Euroopa majandus jätkusuutlikum, innovatiivsem ning mõtestatum. Ilmselt ainsad Eesti majandusteadlased, kes temaga nõustuks, on KERA liikmed. Kindlasti meeldib Rifkin ka pseudointellektuaali dele, kelle arvates Jüri Mõis on mõttetu mees, kuna ei loe eriti raamatuid.
Teadlikult ignoreerib Rifkin fakti, et Euroopa majandusedu on suures osas tingitud ka USA julgeolekugarantii nautimisest, mis lubas kärpida oma kaitsekulutusi ja samal ajal USAd nende suurendamise eest kritiseerida. Rifkin justkui unustab ära, et suurem osa Euroopast peidab pea endiselt kaitsva NATO vihmavarju alla.
Autor tunnistab vastumeeli Euroopa tõsiseid probleeme moslemitest immigrantide integreerimisel ning sündivuse drastilist kahanemist, nentides, et kujuneva Euroopa unistuse edu sõltub suurel määral nende probleemide lahenda­misest. Teosest ei kooru aga mingit lahendust peale üldsõnalise targutamise kultuuridiasporaade liitmisest ühise eesmärgi nimel. Loogiline järeldus – ennustatud tuhandeaastase heaoluriigi kokkuvarisemine ei tule suurele mõtlejale pähe. It’s the demography, stupid!

Rifkin ei leia Euroopa kiitmiseks mõtestatud argumente. Levinud on väited nagu “ruumiplaneerimine on kogu Euroopas palju paremini arenenud” ja ohtrad näited Brüsseli direktiividest. Vahel tekib paranoia, et raamat ongi kirjutatud ELi juhtkonna tellimustööna. Ainus koht, kus Euroopa unistus eksisteerib, ongi ilmselt Jeremy Rifkini enda pea. Hea küll, äkki on seda ka José ­Manuel Barroso ajukurdudes...
Hea ning tulevikku suunatud Euroopa teadlik vastandamine kurjale ja kokkuvarisevale Ameerikale on aga hea müügiargument. Sellega on seletatav ka Rifkini populaarsus, kuivõrd anti­amerikanism on George W. Bushi võimuajal Euroopas märksa trendikamaks muutunud.
Olles selle veniva ja ebaveenva propagandistliku traktaadi lõpuni lugenud, tekkis eurooplasena kahjuks tahtmine parafraseerida rahvatarkust: “Toida ja kiida Euroopat nii palju, kui tahad – Ameerika m*** on ikka suurem.”