Propagandistlik tellimustöö?
Jeremy Rifkin
“Euroopa unistus”
OÜ
Hermes, 2007.
Pärast “Euroopa
unistuse” läbilugemist olin veidi üllatunud, et president
Toomas Hendrik Ilves oli pidanud vajalikuks tulla esitlema
intellektuaalselt niivõrd pinnapealset teost. On arusaadav, et Euroopa
Liit otsib toimivat ideoloogiat ja ühendavaid teese. Originaali
eessõna kirjutas Euroopa Komisjoni ekspresident Romano Prodi. Ent
Rifkini raamat ei suuda vajalikku lünka täita ja mõjub
algusest lõpuni meeleheitliku punnitamisena, suures osas lausa veniva
lobana, kus provokatiivsus pole mitte abivahend, vaid eesmärk omaette.
Eurooplasena tekkis mul tõrge, kui Rifkin üritas kogu
Euroopat mõõta ühe mõõdupuuga ja omistada
mingeid hüpoteetilisi ühiseid väärtushinnanguid miljonite
ruutkilomeetrite suurusele mitmekümne eri rahvuse ning keelega
piirkonnale. Lugedes, kuidas Euroopas on kõik meeletult parem kui USAs,
tekib sellise ignorantsuse tõttu pigem tunne, nagu oleks sa saanud
häiriva komplimendi osaliseks. Ei saa panna samasse patta eestlaste ja
itaallase perekondlikke väärtusi või soomlase ja portugallase
tööeetikat.
Näiteks väidab Rifkin, et erinevalt
ameerika unelmast ei keskendu euroopalik ideaal mitte “isikliku rikkuse
kokkukuhjamisele, vaid inimvaimu avardamisele”. Tõsi või?
Veel üritavat eurooplane luua “jätkusuutlikku
rahumaailma”. Hmm... Tahes-tahtmata meenuvad 80ndatel loetud kiidulaulud
uut tüüpi nõukogude inimesele. Ent samas ka anekdoot, kuidas
võimas Nõukogude Liit jätab kuristiku servale jõudnud
Ameerika majanduse peagi seljataha.
Rifkin on kurikuulus oma rappaminevate
prognoosidega. Ameerika majanduslangust inflatsiooni, kaduvate
ressursside, investeeringute madala tootlikkuse jne tõttu ennustas ta
juba 1979. aasta teoses “The Emerging Order”. 80ndate ja 90ndate
tõus pole tõsiusklikku sotsialisti häirinud. Nüüd
on Ameerika unelm tema väitel tõepoolest mädanema läinud,
päriselt ka. Näide Ameerika langusest on väidetavalt TV
reality-show’d, kus miljonid ameeriklased tarbivad Ameerika unelma
aseainet, vaadates üksikuid õnnelikke, kellel veab. Halloo? Suur
osa neist sarjadest loodi ja on ülipopulaarsed Euroopas.
Käesoleva, originaalis 2004. aastal ilmunud teose üks
ennustuspärle on kindlas kõneviisis väide “järgneva
kahe aasta jooksul ratifitseerib EL elanikkond põhiseaduse”.
Tänaseni pole seda juhtunud ja on tõsine kahtlus, kas üldse
juhtubki.
Kohati on Rifkini raamat tasemel – nimelt siis, kui ta
kirjeldab reaalset olukorda. On fakt, et eurooplased üldiselt
töötavad vähem kui ameeriklased ning inimestel on rohkem vaba
aega oma lähedaste jaoks. Ent niipea kui autor üritab seda esitada
võiduka argumendina Euroopa kasuks, ta libastub. Nii võib lugeda
kiitust 2002. aastal Prantsusmaal kehtestatud 35tunnisele, kunstlikult
lühendatud töönädalale, mis olevat suurendanud
produktiivsust ja vähendanud tööpuudust. Ei ole Rifkinil
õnne – juba 2005. aastal Prantsusmaa loobus sellest, kuna riigi
majandusele mõjus tööaja piiramine talumatult halvasti.
Valikuliselt faktidega manipuleerides püüab Rifkin
tõestada, et tööviljakus on Euroopas parem kui Ameerikas.
Lisaks, et hoolimata jäigast tööturust ning koormavast
bürokraatiast on Euroopa majandus jätkusuutlikum, innovatiivsem ning
mõtestatum. Ilmselt ainsad Eesti majandusteadlased, kes temaga
nõustuks, on KERA liikmed. Kindlasti meeldib Rifkin ka
pseudointellektuaali
dele, kelle arvates Jüri Mõis on mõttetu mees, kuna ei loe
eriti raamatuid.
Teadlikult ignoreerib Rifkin fakti, et Euroopa
majandusedu on suures osas tingitud ka USA julgeolekugarantii nautimisest, mis
lubas kärpida oma kaitsekulutusi ja samal ajal USAd nende suurendamise
eest kritiseerida. Rifkin justkui unustab ära, et suurem osa Euroopast
peidab pea endiselt kaitsva NATO vihmavarju alla.
Autor tunnistab
vastumeeli Euroopa tõsiseid probleeme moslemitest immigrantide
integreerimisel ning sündivuse drastilist kahanemist, nentides, et
kujuneva Euroopa unistuse edu sõltub suurel määral nende
probleemide lahendamisest. Teosest ei kooru aga mingit lahendust peale
üldsõnalise targutamise kultuuridiasporaade liitmisest ühise
eesmärgi nimel. Loogiline järeldus – ennustatud tuhandeaastase
heaoluriigi kokkuvarisemine ei tule suurele mõtlejale pähe.
It’s the demography, stupid!
Rifkin ei leia Euroopa kiitmiseks
mõtestatud argumente. Levinud on väited nagu
“ruumiplaneerimine on kogu Euroopas palju paremini arenenud” ja
ohtrad näited Brüsseli direktiividest. Vahel tekib paranoia, et
raamat ongi kirjutatud ELi juhtkonna tellimustööna. Ainus koht, kus
Euroopa unistus eksisteerib, ongi ilmselt Jeremy Rifkini enda pea. Hea
küll, äkki on seda ka José Manuel Barroso
ajukurdudes...
Hea ning tulevikku suunatud Euroopa teadlik vastandamine
kurjale ja kokkuvarisevale Ameerikale on aga hea müügiargument.
Sellega on seletatav ka Rifkini populaarsus, kuivõrd
antiamerikanism on George W. Bushi võimuajal Euroopas märksa
trendikamaks muutunud.
Olles selle veniva ja ebaveenva propagandistliku
traktaadi lõpuni lugenud, tekkis eurooplasena kahjuks tahtmine
parafraseerida rahvatarkust: “Toida ja kiida Euroopat nii palju, kui
tahad – Ameerika m*** on ikka suurem.”