Psühhedeelne filmitöö!

Paavo Matsinile meeldib “Suures maalritöö” pinge retroliku-edgarvalterliku lähenemise ja psühhedeelia vahel.

Ellen Niidu „Suur maalritöö“ on üks eesti lastekirjanduse kõige klassikalisemaid tekste. Nüüd on see tehtud filmiks, mis on Niidu tekstile ja Edgar Valteri illustratsioonidele truu. „Suure maalritöö“ fännid on ilmselt ekraanilepanekuga rahul.

Kui intrigeerida, oleks võinud filmi tegelaskujude alusena kasutada hoopis „Suure maalritöö“ esmatrüki illustratsioone. Kõigepealt ilmus Ellen Niidu tekst nimelt ajakirjas „Pioneer“ (1970, nr 7), kus luulejutustuse esimene illustreerija Heino Sampu lahendas pintslimehe hoopis teises võtmes kui Edgar Valter. Sampu pintslimees oli veider ortodoksse papihabeme ja pasteldega vanamees, kelle peas oli proletaarne ajalehest volditud värvijamüts. Ilmselt üritas Sampugi tabada ehk mingit kummalist nõukogulikku (vana)isakuju. Ka paljud lugejad olid ju alles hiljuti siirdunud maarajoonidest uhiuude värvistlõhnavale Mustamäele. Eks sealgi oli ju algul palju parandamist ja värvidega mässamist!

Valteri lillade pannalkingadega, elegantselt hüplev ja lendlev ning hugohiibusliku osavusega piipu popsutav tegelaskuju mõjub pigem kunstnikuna, eriti kui võrrelda teda Sampu kujutatud maalrist taluätiga. Korraks küll paneb filmis ka lilla särgiga hipikunstnik volditud mütsikese pähe.

Natuke meenutab film „Jeesus Kristus superstaari“ ja „Kollase allveelaeva“ segu. Eriti psühhedeelsed on hetked, kus asutakse värve segama ja need segunedes lendavad õhus, paiskudes lilledeks jne. Epliku muusika on geniaalne ja toetab seda lähenemis.