Kuidas mahuvad psühhiaater ja kirjanik ära ühte kehasse? Mida tähendab soov kirjutada ühte ja sama raamatut? Kust jookseb elatud ja kirjutatud elu piir? Need ja teised küsimused huvitasid Areeni kirjandustoimetaja Peeter Helmet, kes intervjueeris üht huvitavaimat noorema põlve soome kirjanikku Joel Haahtelat (40).

Intervjuuks andis põhjust äsja eesti keeles romaan „Liblikakoguja“. See on kirjaniku viies romaan. Väheste tegelaste ja lihtsa sisu taha – mees saab tundmatult sakslaselt päranduseks maja ning toimunu selgitamiseks võtab ta ette Saksamaalt Itaalia kaudu Kreekasse viiva retke – oskab Haahtela peita väga palju. Romaani võib lugeda nii rännaku- kui armastusloona, nii sümbolistliku kui psühholoogilise loona. Ka võib selles näha autori püüet mängida lugeja positsiooniga, kes peab kohanema peategelase siseilmas toimuvatel retkedel moonduvate aja ja ruumi suhetega.

Lugeja tajudega mängimist valdab Joel Kauko Kallevi Haahtela muidugi suurepäraselt: on ta ju nii hariduselt kui ametilt psühhiaater. Oma kutse omandas hilisem kirjanik Tamperes, kus alustas ka esimeste kirjanduslike katsetustega, andes koos sõpradega välja tasuta kirjanduslehte nimega Unicum Zwack. Nüüd Espoo lähedal Kirkkonummis elav ja töötav Haahtela on praeguseks avaldanud kaheksa romaani, millest kaks („Liblikakoguja“ ja „Elena“) on tõlgitud saksa ja üks eesti keelde.

« Avalehele 0 Kommentaari