Püha pajatsi pai: "Et meeldiks kõigile"
| “Et meeldiks kõigile” |
| Režisöör Kristina Norman, assistent Meelis Muhu. Operaator ja produtsent Erik Norkroos. |
| Dokumentaalfilm Vabadussõja võidusamba saagast. Esilinastus 28. jaanuaril kinos Sõprus. |
Heyoka võis tihti jätta mulje, et ei hooli ega sõltu seadustest, tabudest, tavadest ega muust mõistuspäraseks peetavast, ent tegelikult oli kogukonna selliste alustalade lahtimõtestamine ja vajadusel kritiseerimine tema tegevuse peamine sisu. Heyoka veiderdused meenutasid hõimlastele leebel moel elu püsimatust ja normide suhtelisust, aitasid keerulisi aegu nalja toel üle elada ja kannatusi filosoofilisemalt taluda. Nii oli heyoka kogukonna ravija ja lepitaja.
Tänumeel selle üle, et Eestis leidub loojaid, kes tunnetavad kohustust meie aja, riigi ja rahva valupunktidele osutamisega löödud hingehaavu ka salvida, valdas mind pärast Kristina Normani filmi “Et meeldiks kõigile” eellinastust. Kuldsest papist libapronkssõduri püstitamisega paljude eestlaste ja eestimaalaste tulise viha või vähemalt mõistmatuse pälvinud Norman on käitunud nagu heyoka: meile meie alpust, hirme, lootusi, au-, õiglus- ja rahvustunnet esmalt irooniliselt nina alla hõõrudes tõstab ta need dokumentaalse linateose arenedes uutesse kõrgustesse, omistab neile uued,üllamad kontekstid ja paneb ühtaegu piinlikkusest ja heameelest punastama nii Vabadussõja mälestussamba kummardaja kui põlguri, skandaalihimulise ajakirjaniku kui tema rämpstoote sinisilmse-kahjurõõmsa tarbija, nii rahvuslase kui internatsi, iseenda ajaloolise tähtsuse üle- kui alahindaja, kroonilise poliitiku kui tema kroonilise kiruja, innuka inseneri kui kammitsematu kunstitõe eestvõitleja.
Normani film aitab meil astuda sammu kõrvale ja kõrgemale, aduda võidusamba ja sellega seonduva memeetilise kompoti järelmeid igapäevarüselusest mõnevõrra mastaapsemas mõõtkavas. Kunstnikupreili, keda Eesti üldsus kahe aasta eest peaaegu ühel häälel õelast pühaduserüvetajast provokaatoriks, suisa kodumaa ja rahvuse reeturiks sarjas, on sellelesamale üldsusele viimatise filmi kujul teinud võimsa, relvitustava kingituse, mis võltsimatu härduse ja kõiki leere ühendava huumori risttules ülendab meeli, õilistab raskuste kiuste endaksjäämist ja paigutab seni pigem tüli külvanud monumendi pimestavkaunisse igavikulisse narratiivi, millega loodetavasti paljudel on hea meel samastuda. Ka kilplus kasvab õilsaks, kui seda siiralt möönda ja õilistavasse legendi punuda.
Tõeliselt halbu tegelasi filmis tegelikult polegi; isegi Sans Souci seltskond ei mõju salakavalate röövlite salgana, vaid pigem käparditena – ning käpardlus on inimlikust aspektist mõistetav ja andestatav. Heyoka-rolli vastutuse enda habrastele õlgadele võtnud Norman teeb värske monumentaalfilmiga Eestimaa rahva(ste)le ja monumentidele kummarduse, mis oma siiruses lepitab-liidab tihedamalt, kui suudaks ükski parteiprogramm või ministeeriumi käskkiri – või isegi Ühtse Eesti suurkogu üleskutse “Te olete vabad”.
