BBC Radio 4

24. sajandil, kui keegi enam ei mäleta, mis on elusloodus, leiab kataklüsmi-eelsete digiarhiivide kustutajana töötav Pan (Pearl Mackie) arusaamatu salvestise, mis äratab temas kummalise igatsuse. Nii algab Briti rahvusringhäälingu värske eksperimentaalne keskkonnateemaline ulmesari, mille kõik üheksa jagu koosnevad põnevast kuuldemängust, mõnd selles käsitletud teemat — nt vaimse tervise sõltuvust keskkonnahelidest, surma tähendust digitaalses maailmas, tehisintellekti valitsetud ühiskonna hüvesid ja miinuseid, igaveses pimeduses elamise võimalikkust või inimeste ja nüüdisaegsete küborgide vastastikuse suhte põhjal tuletatud tulevikunägemust — laiendavast aime-esseest ja märgilisest helimaastikust, nagu linnulaul vihmametsas, vaalade hääled, roboti teadvuse kustumise helid või 20. sajandi suurlinna­melu. Lisaks sellisele ahvatlevale audiokompotile on kuulajal võimalus Exeteri ja Bristoli ülikoolide virtuaalkeskkondade uurijate küsitluseksperimendis osaledes anda isiklik panus teadusesse.

Iseenesest ju lihtsatest klotsidest kokku pandud „Forest 404“ moodustab tõeliselt lummava uudse nuti-meelelahutusformaadi, kus oivalist dramaturgiat ja näitlejatööd (Pearl Mackie kõrval Pani kahepalgelist ülemust Dariat kehastav resoluutne Tanya Moodie ja viimase puid mäletava inimese rollis majesteetlik Pippa Haywood) täiendavad muusikute, biofuturistide, bioeetikute ja antropoloogide teaduslikumad mõttemõlgutused ning huvitavaid uitmõtteid esile kutsuvad keskkonnahelid. Kirsiks audiotordil on muusiku ja produtsendi Simon Greeni ehk Bonobo algupärane tunnusmeloodia.

Loomulikult on „Forest 404“ täis hukatusekuulutusi ja traagikat, nagu loodushoiule kutsuv hoiatusjutt olema peabki, ent sinna mahub ka üllatavalt palju inimlikku huumorit, närvekõditavat taplemist-tagaajamist, lõkendavat romantikat ja, mis kõige tähtsam, piisavalt palju lootusrikkust tuleviku suhtes, et tunda end pärast ainulaadset elamust targema, mõtlikuma ja inspireeritumana, ent mitte heitunuma või jõuetumana. Brittide öko-futu-taskuteater tabab osavalt emotsionaalset tulipunkti, kus ärevus ja ahastus metsade ja loomadeta tuleviku pärast on piisavalt suured, et ajendada kuulajat tegudele – kas või kodulähedases metsas veidi talgutama või mõne ohustatud liigi kaitseks petitsiooni allkirjastama –, aga mitte nii rusuvad, et ajaksid tihkudes voodi alla peitu.