18.04.2008, 00:00
Puhta Eesti mütoloogia
Rahvuslik mõte kipub eestlust defineerima säilitamise,
alalhoidlikkuse, juurte ja puhtuse kujundite kaudu. Eesti kultuuri tulevik ja
elujõud justkui sõltuvad sellest, kui kramplikult suudame iidset
ja oma kõrvalmõjudest puhtana hoida. Me ei tohi lörtsida
eesti keelt, naeruvääristada ürgseid kombeid, tuljakut peab
vihtuma täpselt nii kuis vanasti. Ja Eesti sugu tuleb hoida puhtana.
Kas rahvuskultuur läheb tõesti hapuks, kui teda
vaakumpakendisse ei sule, õigel temperatuuril ei hoia, või kui
mõni valest rahvusest tegelane käperdama satub?
Säärases purismitaotluses jõudis viimati absurdi piirile
Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop, kes emakeelepäeval
Postimehes leidis, et “keelekaitse seisukohalt on kõige parem, kui
integratsiooni ei toimuks – venelased räägiksid oma keelt ja
eestlased omavahel eesti keelt, ilma et nad kokku saaks”.
Tõesti, ladina keel on ka imehästi säilinud. Ainult et ta on
surnud. Mõttemänguna võime ju keele – või kogu
kultuuri – hermeetiliselt kapslisse sulgeda: tulevastel põlvedel
hea vaadata. Aga praegu, kümne või saja aasta pärast
säärane snobism küll eesti keelt ja siin elavate inimeste
ühiselu ülal hoida ei aita.
Säilitamise retoorika
põhineb usul, et on midagi algset ja puhast, mille hoidmise nimel
pingutada. See puhas eesti kultuur on aga ainult ettekujutus.
Nädalataguses essees meenutas Kalev Kesküla, et meie kultuur
sündis eesti keelde tõlgitud Saksa kultuurina, Tiit Hennoste
tõestas eestlaste intensiivse enesekoloniseerimise. Paar miniatuurset
näidet: laulupidude traditsioon algas Šveitsist ja jõudis
meieni Saksa kaudu, koidulaulik Lydia Koidula luule on ju konarlik tõlge
maakeelde ja kogu rahvusliku ärkamise idee importisime ka Saksamaalt.
Rääkimata muusikast, köögikunstist ja kommetest.
Aga kui me räägime Eesti kultuurist, siis korrutame muudkui: see on
vastupanu ajalugu, hoidsime kangelaslikult läbi 700aastase
orjaöö puhtana iidset keelt ja kultuuri. Mis mõttes puhtana?
Kordame üle ja üle alalhoidmismüüte, aga vaikime maha
laenud, kohandamised – tänaste standardite järgi lausa varguse
ja piraatluse, millest rahvuslik teatrikunst, kirjandus, arhitektuur ja muusika
otseselt koosnevad.
Laenamine ei ole halb. Postmodernism on selle
ometi avalikult välja öelnud. Kuna kõik lood on ära
kirjutatud, sünnib uus kvaliteet vaid lõputust remiksimisest.
Ärgem kartkem võõrast! Ükski kultuur ei jää
pikas plaanis püsima, kui promob fanaatiliselt oma ja tõrjub
välist. Läbi raskuste ellu jäänud, ilmamõjudest
siiruviirulise mikstuurkultuuri näiteks sobib suurepäraselt meie endi
oma.
Samasugune väljamõeldis nagu puritaanlik vaade
eesti kultuurile on ka rahvuslaste nägemus meie rahvusest.
Müütidele toetuv eestluse legend on kasulik riikliku ühtsuse ja
rahu hoidmiseks, kriisihetkedel tõelise või
väljamõeldud vaenlase vastu koondumiseks. Selline pidev metoodiline
rahvuslus on vajalik rahvusriikidel põhineva maailmakorra
säilitamiseks. Aga täieline demokraatia satub ohtu hetkel, mil
metoodika osiseid ei lubata enam kritiseerida. Ma ei apelleeri siin sugugi
pelgalt sõnavabadusele, mängus on midagi enamat.
Eestis
on ohtlik faas selgelt käes. Retoorika stiilis “me oleme nii
väikesed, et ei saa endale vaatenurkade paljusust lubada” on
üks märke. Terve hulga end aastakümnetega tõestanud
teadlaste märgistamine halvustava nimetusega “punaprofessorid&rdq
uo; on teine märk. Hiilivat tasalülitamist, ühe arvamuse
esitamist ainuõigena kohtab juba iga päev.
Need, kes
ametliku riikliku diskursusega tingimusteta ei nõustu, tunnevad, et
vaimne kliima kehveneb. Üha enam kolib Eestist ära andekaid inimesi,
kes ei lähe suuremat palka või välismaa meest otsima –
sallimatus ja jäärapäine rahvuslus lihtsalt häirivad
niivõrd.
Seni paljuski läbi kukkunud
integratsioonipoliitika on ilmekas näide metoodilise rahvusluse
liigintensiivsest kohaldamisest. Ameerika antropoloog Gregory Feldman tegi paar
aastat Eestis uurimistööd ja kirjutas USA teadusajakirjadesse
artikleid integratsioonist Eestis. Ta jälgib neutraalselt positsioonilt,
kuidas sai Euroopa silme all juhtuda, et poolele miljonile valet keelt
rääkivale elanikule ei antud kodakondsust. Eesti hegemoonilise
kultuuri-, võimu- ja territoriaalretoorika kirjeldus kõrvalseisja
sulest mõjub kainestavalt.
Jah, muidugi, väljast tulnu
– ja veel ameeriklane – ei saa ju meie tundeid mõista. Aga
nii tunneb iga konfliktis rahvas. Juudid ja palestiinlased nõuavad
kumbki tuhat aastat vana õigust samale maalapile – kuigi
argumentide varumine minevikust ei vii neid sammugi rahule lähemale.
90. aastate algus Eestis oli keeruline ja õrn aeg – raske
on kindlaks teha, kas teisiti toimides oleks kõik läinud sama
hästi, kui läks. Aga enam ei ole 90ndate algus. Meil on korralik ja
tugev riik. Ehk oleks nüüd aeg loobuda paranoiast, et keegi tahab
tulla ja me väärtuslikku omakultuuri hävitada.
Tasub
otsida suuremeelsuse riismeid ja lasta pilk minevikust lahti. Proovime
lõpuks aru saada, et Narvas või Koplis elaval Jural ja Voval ei
ole vähimatki pistmist represseeritud eestlastega.
Vaatame
neid inimestena, keda tasub austada nagu iga naabrit; mitte kultuuri vaenlaste,
vaid rikastajatena. Las nad viivad nelke, kuhu ja millal tahavad – aga
kutsume nende bändid Viljandi folgile, lavastame Eesti teatris mõne
nende endi loo. Ja harjume ometi mõttega, et nii nagu oleme siiani oma
kultuuri välismõjudest kokku sünteesinud, nii teeme seda ka
edaspidi – muidu sureme välja.
Usun siiralt, et kui
inimesed saavad kokku, et laulukaare all või folkfestivalil koos laulda;
kui nad annavad välja ja loevad algupärast kirjandust; kui
sõbrad käivad saunas, joovad Eesti õlut ja võtavad
suitsusilku peale – siis ei tee nad seda, et hambad ristis panustada
rahvuskultuuri püsimajäämisesse. Pigem ikka sellepärast, et
see on lihtsalt tore.
Kultuur püsib vabatahtlikkusel ja
sisemisel tõmbel. Mitte surve ja sunni või normide ja
steriilsuseni ulatuva puhtuse peal.