Puhtast tarest räpasesse linna
Kui nõustuda väitega, et kultuuriline mitmekesisus on inimsoo olulisi väärtusi, selle arengulise muutumise tingimatu eeldus, siis linnastumine kultuuritegurina võiks olla hinnatav negatiivselt, kuivõrd see valdavalt ühtlustab eri regioonide omanäolisi loomingulisi pürgimusi. Muidugi loob linn samas uutmoodi kultuuri ning ka linnad võivad omavahel mõnevõrra erineda ühe riigi või areaali piires.
Üritaksin näitlikustada linnalisuse toimet meie idapoolsetele hõimurahvastele – tunnistades seejuures, et linnastumine on kogu maailmas majandusliku ja tehnoloogilise arengu paratamatu kaasnähtus.
Pisut irooniline ütlus, et luule elab parsil, või Spengleri sõnarohke tõestus, et küla loob kultuuri, linn aga tsivilisatsiooni, mis vaata et vastandub tõelisele kultuurile, ei tarvitse olla hõlmav tõde, kuid rahvaste puhul, kellest siinkohal juttu tuleb, on nendel väidetel vaieldamatult sisu.
Vene ajaloolaste (Sergei Solovjov jt) väitel on suurvenelaste etnogeneesis slaavlaste ja soomeugrilaste osa enam-vähem võrdne, vene kogu kaasaegne ajalooteadus ja kultuurilugu tegeleb aga ainuüksi slaavi elemendiga, vaikides teise poole oma rahvuseks kujunemise algosistest praktiliselt maha. Selles avaldub just pärast Nõukogude Liidu lagunemist kujunenud uus šovinismi ja natsionalismi kummaline segu. Aga ka teatav alaväärsuskompleks.
Paraku ei toimunud “vähe ettevõtlike” (vene ajaloolane Nikolai Kostomarov, 1868) soomeugrilaste segunemine slaavi hõimudega mitte üksi VII-XII sajanditel, vaid pidevalt ka hiljem kuni tänapäevani välja, ainult et selle nähtuse nimetus oli hilisematel sajanditel juba assimileerimine, ühtede kultuuride hävitamine ja teiste (enamasti vägivaldne) pealesundimine.
Moskva riigis ja jätkuvalt kogu tsarismi imperialistliku ekspansiooni ajal oli see avameelne riiklik poliitika. Vahel nimetati seda ka messianismiks. Majandusliku lihtröövimise kõrval oli ümberrahvastamise kõige agaramaks läbiviijaks kirik. Kõikidest suurtest usunditest on kahtlemata kõige sallimatum ristiusk (islam selle kõrval on läbi ajaloo olnud suisa salliv teistsuguste mõtteviiside suhtes), selle variantidest aga kõige salakavalam ja jultunum vene õigeusk, mis erinevalt suhteliselt iseseisvast katoliiklusest oli alati riigivõimu teenistuses või osales ise võimu- ja majandus-struktuurides. Ortodoksia hävitas terveid kultuure, võttis rahvastelt nende identiteeditunde, surus maha eneseväärikuse mistahes ilminguid, võttis inimestelt ära isegi nende nimed.
Riikliku poliitika ja ideoloogilise surve kõrval tasalülitas Vene impeeriumi väikerahvaid majanduslik tegelikkus, sealhulgas ka linnastumine.
Kui piirduda siinkohal vaid viie soome-ugri rahva – ersade, mokšade, maride, udmurtide ja komide - saatusega, siis on see mõistagi üsna erinev tulenevalt nende kontaktidest Venega ja ajaloojuhustest, kuid hilis-ajaloos mõjus linnastumine nende kultuurile üsnagi ühtmoodi.
Nende omakultuur, mitte üksi pärimuslik, vaid ka uusaegne kõrgkultuur, sündis ja elas valdavalt külades ja väikelinnades. Kui nõukoguliku maa-poliitika vaenulik ja lausvaesestav tegelikkus sundis paljusid “pärismaalasi” ümber asuma linnadesse ning minema vabrikutesse orjatööle, siis minetati rahvuslik eripära praktiliselt juba teises põlvkonnas. Aga ka esimese põlvkonna linnainimesed ei tohtinud omavahe kõnelda emakeelt, nad olid sunnitud sageli varjama oma rahvust, et mitte sattuda vene proletariaadi ja ülemuskonna lausmõnitamise alla.
Linnad olid venepärased alates arhitektuurist ning lõpetades inimeste käitumismallidega. On ajalooline kurioosum, et koloniseerimise keskused, mis algselt olid sageli sõjalised kindlustused või röövkaupmeeste ja andamite sunniviisilise kogumise tugipunktid, said hiljem paljude rahvaste pealinnadeks, kuid too algne võõra võimu ülbe ja sõjakas vaim nendes säilis koloniseerijate jätkuva surve all.
Üleilmse linnastumise ajastul tekkisid kõikjal suured üürikasarmute kogumid. Skandinaaviamaade kabedad suurelamud erinesid oluliselt kolmanda maailma magalatest, kuid nende olemus on siiski sarnane.
Kui käisin eelmise sajandi seitsmekümnendate alguses esimest korda Udmurtias ning mind viidi udmurdi külla, olin hämmastunud seal valitsevast korrast ja puhtusest. Lihtsad talumajad olid sedavõrd puhtad, et juba välistrepil tuli tahtmine kingad jalast võtta. Meie külades näeb sellist puhtust harva, Põhjamaades ehk sagedamini. Kuid pealinna Ižkari (vene variandis Iževski) suurmajad erinevad oma väljanägemiselt vähe teistest impeeriumi lagastatud trepikodade ja räämas seintega elamukolossidest. Aga nendes elab ka vaid üksikuid udmurdi peresid, kellel läbi sellesama vabrikuorjuse on õnnestunud varjualune saada. Udmurtidest ülikooliprofessorid, valdavalt küladest tulnud haritlased, elavad aastakümneid ühikates.
Kahtlemata on just arhitektuuril, elamutüüpidel, isikupärastel kaunistustel (olgu või lilled ümber maja) suur osa inimese enesetunde ja väärikuse väljendamisel.
See, et Euroopa algasukatest vahest ainsana on säilinud soome-ugri rahvad, on omamoodi ajaloo ime. Ja võimalik, et just “vähene ettevõtlikkus”, rändrahvastele omase sõjakuse puudumine ja leplikkus naabrite või ka võõraste tulnukate suhtes on tegurid, mis seda säilimist on pigem soodustanud.
Maailm kulgeb omasoodu ning ka suuremad linnad oma asualal tuleb neil rahvastel aja jooksul omaks ja omakultuuriliseks teha, aga esialgu on see asi veel üsna vaevaline.
