Konkursi algatajaks oli Riigimetsa Majandamise Keskus, kelle arvates Eestis, võrreldes põhjanaabritega, kasutatakse liiga vähe puitu.

Triigi metsakonnahoone arhitektuurivõistlusele oodati töid, kus esitatakse uudseid puidu kasutamise võimalusi ja väärtustatakse puitu kui ehitus- ja viimistlusmaterjali. Võistlustöid oli kokku 23, mis on Eesti oludes hea tulemus. 

Konkursile laekus väga huvitavaid töid, aga palju oli ka ebaprofessionaalsust. Kuna üks võistlustingimus nõudis, et võidutöö järgi peaks saama peaaegu kohe ehitusega alustada ja et sedasama tööd saaks kasutada ka teiste metskonnahoonete ehitamisel, siis heideti kõrvale kõik "ühekordseks tarbimiseks" mõeldud projektid.

Ka teisele kohale jäänud Sajajalgne on tegelikult üks selliseid, aga siin hinnati kõrgelt just idee särtsakust. Arvati, et see maja sobiks hästi näiteks metsamuuseumiks, mitte aga kümnekonnale inimesele mõeldud metskonnahoone lihtsaks kontoriks. Tõenäoliselt läheks sellise hoone ehitus ka liiga kulukaks.

Esimese koha pälvinud töö Evi oli ülekaalukalt parim. See on traditsioonilise kaldkatusega talumajalik hoone, mille arhetüübi on autor väga osavalt viinud nüüdisaegsesse vormi. Selles projektis on ruumide planeering laitmatu.

Tahan kiita Riigimetsa Majandamise Keskust, kes peab lugu heast arhitektuurist ja seetõttu korraldas uue kontorihoone saamiseks arhitektuurivõistluse. Ega teiste riigiasutuste puhul selliseid näiteid palju tuua ole. 

EMIL URBEL
arhitekt, zhürii liige 

Võistlustöid saab näha selle nädala tööpäevadel Ehituskeskuses, Rävala puiesteel.   

I KOHT - EVI: Autor Aivo Schults arhitektuuribüroost Schults ja Partnerid.

Esikohatöö on põnev. Idee pärineb Eesti traditsioonilisest rehielamust, samas on hoone ülimodernne.

Räästata puidust katus; välislaudis 30 cm laiustest lintlaudadest (ilma vuugita ühendet kaks 15 cm laiust lauda), mille kohati katkestavad raamideta piluaknad; laudade vahelised pöidlalaiused vuugid, mille sügavust on ekstra toonitatud (näiteks metalliga) – need on asjad, mis teevad minimalistliku hoone ülitrendikaks. Fassaadil olev lintaken on erkel, mis on rõhutatult väljaulatuva raamistusega. Lintlaudis rõhutab maja väljavenitatust.

Maja ehitatakse postidele, et olemasolevat pinnast säästa ja samas tekitada "õhulise" hoone efekt. Hoone ühel pool laiub mets, teisel pool aga park. Hoonele saab läheneda läbi pargi rajatud laudteed mööda, mis sümboliseerib matkarada ja mis läheb sujuvalt üle (läbi laia klaasportaali) siseruumiks. Traditsioonidest lähtuv hoone järgib orgaanilise arhitektuuri põhiprintsiipi, kus eksterjöör ja interjöör on ühtne tervik. 

Hoone süda - hall ja nõupidamiste ruum - on ühtlasi ka jahitrofeede demonstreerimise ruumiks. (Tellija korraldab riigimetsas ka jahi- ja loodusturismi.) Nii hall kui nõupidamiste ruum on klaasist välisseinaga. Kui nende kahe ruumi vahel olev lükandsein kokku lappida, paistab maja läbi. Ühtlasi tekib ruum, mida võib kasutada suurte ürituste pidamiseks.

Sees tuleb kõik suhteliselt minimalistlik, kasutades puidu võimalusi – vineeri, paneele, laudist. Laudpõrandaga koridor jagab maja nagu kaheks. Autori sõnul on hoonet läbiv teekoridor kui ajakulg möödaniku ja tänapäeva vahel, kus tipptehnoloogia on rakendatud elukeskkonna ja jäävate väärtuste säilitamiseks ja arendamiseks.

Hoonet seob ümbrusega murtud graniitkivist korstnajalg, mis on sellele regioonile iseloomulik materjal. Lähikonnas on palju hooneid ehitatud just sellest kivist.

  

II KOHT SAJAJALGNE: Autor Karli Luik Arhitekturiagnetuurist.

Hoone kujutab endast maastikul üsna vabalt vonklevat ühekorruselist mahtu. Panökoloogilist maailmapilti tahab väljendada hoone mätlik katusemaastik, mis otstest maha voldituna püüab tekitada enesest illusiooni kui looduslikust maastikuvormist. Justkui seen, mis pärast vihma on metsaaluse taimestiku vahele kerkinud. Ka ehitise aknamuster toetab seda mõtet. Eenduvate akompositsiooniliste organitena pakuvad need sopistused majasolijaile raamitud loodusvaateid ja praktilist kasutust nii istekoha, tööpinna kui riiulina.

Vormist johtuvalt moodustab hoone funktsionaalne skeem lineaarse ruumide jada, kus ruumide avalikkuse aste peasissepääsust kaugenedes järjekindlalt väheneb. Ruumid seob omavahel lääneküljes paiknev risoomjas koridor-galerii, mille seintele võiks koondada metskonna jahitrofeed. Selline usjas tüpoloogia võimaldaks sarnast arhitektuurset lahendust kasutada ka teistes metskondades, kusjuures seda on väga lihtsalt võimalik kohandada eri piirkondlike vajadustega vastavalt kas ruume jadasse juurde või vähemaks lülitades.

Maja on projekteeritud puitkarkasshoonena betoonist lintvundamendil, nii et kandvaiks seinteks on pikad perimetraalsed välisseinad. Välisseinte katteviimistluseks on püstine nelikantvooder, mis koosneb eri laiusega sügavimmutatud puidust. Aknasopistused on kaetud musta välisviimistlusvineeriga. Katus, nagu juba mainitud, on mätaskatus, kus kasvab sama taimestik, mis hoone kõrvalgi. Autovarjualust kandvad postid on kooritud ja immutatud puutüved.