IDA-VIRUMAALT TALLINNA: Vabast tahtest saaks rääkida, kui kodukohas oleks tööd, mis tagaks talutava äraelamise. Ingmar Muusikus

Üks mainekas USA ajaleht soovitas hiljuti lugejatele: kui tahad Euroopas pidu panna, sõida Tallinna, see on tõeline pidude paradiis. Kus mujal näeksite keskaegset lesbi-striptiisi, hõiskas leht. Soome vodkaturistide ja Briti poissmeeste rõõmuks on slogan "Welcome to Estonia" ennast ära tasunud, Eesti on igati avali ja kompleksivaba riik.

Tallinnast on saanud Põhjamaade Bangkok, kus on suhtarvuliselt kaks korda rohkem prostituute kui Hollandis ja ligi kümme korda rohkem kui Rootsis (10 000 elaniku kohta Eestis 30, Hollandis 16 ja Rootsis 3).

Londonis elav eesti ajakirjanik aga kirjutas kord, kuidas üheteistkümnest Tallinna saabunud briti poissmehest leidsid kõik siin endale õhtu lõpuks partnerid, ning ei, mitte bordellist, vaid ööklubist, täitsa tasuta.

Milleks üldse tekitada probleemi prostitutsioonist kui tasulisest teenusest riiklikul tasandil, kui Eesti tüdrukud on niisamagi vastutulelikud ja lõbujanulised, ehk vanaemade keeles: lõdva püksikummiga?

Seksuaalvabadus

Püksikummi valik, s.t seksuaalne vabadus, on tänapäeval iga naise isiklik asi, ühegi koodeksiga ei saa ette kirjutada, kellega ja kui palju naine tohib tegemist teha, nimetagu vanaemad pealegi seda elustiili litsilöömiseks või kergeteks elukommeteks. Prostitutsioonil ei ole "litsilöömisega", naise seksuaalse vabadusega suurt midagi pistmist.

Prostitutsioon on inimkaubanduse üks osa, olles koos relvakaubanduse ja rahapesuga organiseeritud kuritegevuse põhilisi toiteallikaid.

On kaks iseasja, kas rääkida miljardeid saladollareid tootvast tööstusharust või naiste/meeste bioloogilisest vajadusest/valikuvabadusest või orjanduslikust korrast, kus valitsevad naiste kuritarvitamine, brutaalne vägivald  ja inimsmugeldamine. Viimane on majandusliku ebavõrdsuse ja ka šovinismi teema.

Niipea kui mõne riigi majanduslik heaolu kasvab, väheneb kohalike tüdrukute "seksinälg". Nii on see olnud Lõuna-Koreas ja on ka Eestis. Aasta-aastalt väheneb eestlannadest prostituutide hulk Tallinna sadades lõbustusasutustes. Põhiline prostitutsioonipump toob naisi Ida-Virumaalt ja muidugi illegaalseid immigrante endise NL aladelt.  Valikuvabadusest saame rääkima hakata siis, kui Ida-Virumaa pereemal on kodukohas tööd, mis võimaldaks perele inimväärset äraelamist.

Nii Hollandis kui ka Saksamaal (kus prostitutsioon on legaliseeritud) töötavad bordellides valdavalt (80%) Marusjad-Natašad, s.t tüdrukud Ida-Euroopast ja kolmandatest riikidest. Sakslannad ja hollandlannad on oma riigi sotsiaalsüsteemi poolt sedavõrd kaitstud, et ei pea kasutama võimalust bordellist tööd leida.

Sellised klišeed nagu "töö nagu iga teinegi" ja "vaba valik", "meeldiv ühendatud kasulikuga" on ainult sõnakõlksud, mille taga tegelikku olukorda ei nähta.

Kümme aastat prostituutidega tegelenud aidsiennetaja Jüri Kalikov on öelnud, et ta pole näinud ühtegi õnnelikku prostituuti.

Tegelikult on valdav osa prostituute oma tööd tehes frigiidsed. Psühholoogiliselt pole muudmoodi kui keha ja tunded üksteisest lahus hoides võimalik seda tööd teha. Naiste ainuke "lõbuallikas" pole mitte seks, vaid narkootikumid, mis on oluliseks abimeheks, et selles töös vastu pidada.

Küsitlused näitavad, et 90% naistest paneks selle ameti kohe maha, kui... Kuisid on palju. Samas kinnitavad sotsiaaltöötajad, et Hollywoodi "Pretty Woman" on prostitutsiooni levikule kõvasti kaasa aidanud, toites tüdrukute arusaama selle töö lõpust – lähen rikkale mehele ja hakkan korralikuks pereemaks... Nad tõesti usuvad, et nii läheb.

Vabadust on selles töös sama palju kui Eestil 1940. aastal N Liidu koosseisu astudes.

Lubada või mitte?

Sõjaeelses Eestis oli prostitutsioon legaalne, vaja läks vaid kombluspolitsei luba ning arstitõendit. Komblusvalveamet registreeris 1920. aastal Tallinnas umbes 600 prostituuti, kuid nende tegelik arv võis olla märksa suurem.

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 2003. aastal tehtud uuringu põhjal on valdav osa Eesti inimestest bordellide olemasolu poolt. Uuringu põhjal suhtub 38% inimestest prostituutidesse küllaltki mõistvalt ja kaastundlikult. Valdav enamik ei soovi prostituute hukka mõista ega nõustu nende karistamisega.

Prostitutsioon iseenesest ei olegi Eestis keelatud. Karistatavad on vaid alaealise prostitutsioonile kaasaaitamine ja prostitutsiooni vahendamine.

Siinkohal ei maksaks siiski rahva häält jumala hääleks pidada.

Legaliseeritud prostitutsioon on riiklikult toetatud inimkaubandus, see tähendab, et riik muutub ka ise üheks kupeldajaks, korjates kuritarvitatud naiste pealt maksu.

Dekriminaliseerimise ideoloogia, s.t prostituudina töötamise lubamine, põhineb liberaalse feminismi ideel, et prostitusioon on naise teadlik, vabatahtlik ja ratsionaalne valik tööturul, et see on töö nagu iga teinegi. Nende seisukoht on, et riiklik kontroll tuleks kaotada ning prostitutsioon peaks alluma samasugustele seadustele nagu kõik teised tööalad. Nende väiteil tuleks karistada kaubitsejaid, kuid vabatahtlik prostitusioon peaks käima tavalise tööseadustiku alla.

Enesemüümise vabadusest on küll tore sigaritoas targutada, ent see on viimane asi, mida oma tütardele-abikaasadele soovitakse.

Keha kui kaubitsemise objekt

Kui 1998. aastal transporditi Tallinna kuus rumeenlast, kellel tookordse Keskhaigla uroloogiaosakonnas rebiti seest üks neer, avastati Eestis elundidoonorluse teema. Tundus, et tegemist on arstide küünilise seaduserikkumisega, ent karistada polnud kedagi. Vaesed rumeenlased kinnitasid, et nad annetasid oma siseorganid rikastele juutidele puhtast inimarmastusest. Euroopalikust asjaajamisest olid meie arstid – neile mõistetavatel põhjustel – kaugel.

Elunditega kauplemist kui inimkaubanduse ühte liiki ei aktsepteeri mitte ükski Euroopa Liidu liikmesriik. Annetamine tuleb kõne alla ainult juhul, kui tegemist on lähisugulastega. Järelikult inimesel ei ole õigust oma kehaga teha, mis pähe tuleb, sest euroopalikus mõttes tuleb kehasse suhtuda lugupidavalt. Muu hulgas ei saa keha olla kaubitsemise objekt. Inimesel on õigus füüsilisele puutumatusele. Kui me räägime silma sarvkestast, neerust või verest, tundub see arusaadav, kui jutt läheb naiste kehamüügile, on korraga terve paradigma uppis.

Riikides, kus suhtumine prostitutsiooni on positiivsem või tolerantsem,  tarbitakse tasulisi seksiteenuseid rohkem. Näiteks Austraalia Victoria osariigis legaliseeritud seksitööstus võttis kohe tuurid üles, bordellide arv kolmekordistus, kasvas naiste ja laste import vaesematest riikidest, rääkimata sellest, et turul reklaamiti aina uusi tooteid: seks rasedatega, rinnapiima joomise kasulikkus meestele jne.

Mõlemad variandid, nii legaliseerimine kui ka dekriminaliseerimine, kinnistavad meeste õigust kaubelda naisekeha kui objektiga.

Rootsi variant

Rootsi radikaalfeministlik seadus karistab prostituutide kliente, mitte prostituute. See on maailmas ainulaadne praktika. 1999. aastast jõustunud seadus lähtub põhimõttest, et prostituudid on niikuinii ohvrid, majandusprobleemidest vms tingitult sundolukorras, mistõttu neid ei tohiks topelt karistada. Seevastu karistatakse mehi, kes ei ole sundolukorras ning kellel on naistest rohkem valikuid. Rootsil kulus oma seisukoha väljatreimiseks 20 aastat ja ka siis sündis see otsus teravates debattides. Sama teed plaanib minna ka Soome.

Rootslased ei arva, et nende seadus kaotab riigist lõbumajanduse täienisti, kuid nad leidsid, et mentaliteedi kujundamiseks, meeste teadlikkuse tõstmiseks ja nende harimiseks on see seadus vajalik. Tulemus ongi Rootsi eestlase Kadi Viigi sõnutsi mentaliteedi nihe: kui vanema põlvkonna mehed peavad seksi ostmist enesestmõistetavaks, siis noored mehed enam mitte. Võrdluseks: Rootsis on ka laste peksmine 70ndatest saati seadusega keelatud ning seal tõesti ei tule kellelegi pähe last peksta.

Mis siis oleks Eestile hea variant? Kuni vaidlused käivad, pingutaks ehk lihtsalt püksikummi. Leebed seadused võrduvad prostitutsiooni laienemisega. Karmid seadused teeksid Eestist politseiriigi... Laevandusärimehed aga juba reageerisid: nemad panid käima laevaliini Sillamäe–Kotka. Keeluseaduse aegu on Eesti ennegi naabritele appi tõtanud...