Pulmad Eestis AD 2003
Kui eestlased veel valdavalt pärisorjuses mõisnike heaks rügasid, andsid suured saksad välja seaduse: "Orjarahva pulmad tuleb tingimata piirata ühele päevale. Eestlased priiskavad end niiviisi pulmi pidades ju vaeseks!"
Pidurahvana tuntud eestlased on pulmade puhul alati hullu moodi pidu pidanud: 2-3 päeva joomist, laaberdamist, tantsu, tralli, sekka kaklustki. Üht-teist on aja jooksul muutunud, enamik pulmi peetakse aga siiski vanu kombeid võimalikult täpselt matkides.
Umbes kaks kuud tagasi avaldas Eesti Rahva Muuseum oma tähtpäevade sarjas suurepärase raamatu "Eesti pulmad". Kommeteuurija Piret Õunapuu otsis oma vanemate kuldpulma puhul kokku info pulmakommete kohta ennemuistsest tänaseni, vahemikku jäävad muidugi esimese vabariigi aegsed pulmad, Eesti NSV pulmad, maleva- ja ülikoolipulmad. Rahvalaulude ülestähendused ja pulmakommete kirjeldused annavad aimu, kuidas toimetati seda küllaltki ebapragmaatilist ja sümboolset talitust vanasti ja kuidas nüüd.
Piret Õunapuu üritas vanadest allikatest teada saada olulisi küsimusi pulmade kohta. Kui palju kaasnes pulmadega armastust? Kas suguline läbikäimine toimus juba enne seda? Sakslased olla eestlaste lodevuse üle pahandanud, aga meil oli ju ometi ehalkäimise komme, millega end välja vabandada.
Üks tänuväärsematest allikatest oli Piret Õunapuu jaoks ilukirjandus. Näiteks "Tootsi pulm" annab hämmastavalt täpset ja head etnograafilist kirjeldust. Pulmalisi käis pittu kutsumas kellamees Lible, oluliseks peeti pulmat tulnud hobuste arvu (nii nagu tänapäeval mõõdetakse pulmarongi pikkust autodes).
Teine tähtis koht, kus eriti Eesti aja pulmade kohta infot hankida, olid isiklikud mälestused. Vanaisa käis igal öösel enne pulmi kümme kilomeetrit läbi raba vanaema juures külas. Raske ajalooga Eestist on palju traagilisi lugusid. Näiteks Osmussaarel peeti vahetult enne baaside tulekut ja rahva lahkumist kahe paari pulmad koos.
Edasi kirjeldab "Eesti pulmad" Nõukogude Eesti aegseid pulmi. Ühel Tartu Ülikooli kursusel oli kaks komsomoli liiget, kes omavahel abiellusid. Vembukamad kursusekaaslased valasid mõõdukasse kogusesse veini mõõduka koguse piiritust ja pidu väljus tasapisi kontrolli alt, tibid tantsisid laudadel ja veini voolas ojadena. Pärast tuli komsomolis vastust anda.
Nõukogude ajal moodustati tavandinõukogud, mis töötasid välja moodsad tavad. Salaja peeti pulmi ka kirikus: näiteks laulatus kell 5 hommikul. Ometi ei ole teada juhtumeid, kus kirikliku laulatuse pärast oleks kellelegi tõsiseid repressioone osutatud.
Raamatus räägitakse ka suurematest pulmade aastapäevi tähistavatest tähtpäevadest. Tänapäeval väärtustatakse üha enam kuldpulmi: 50 aastat abielus olnud mehi on üha vähem elus, palju minnakse ka lahku. Piret Õunapuu enda vanemad tegid näituse pulmakinkidest, mis 50 aastat säilinud oli. Ühest serviisist oli järel üks koorekann, mis on 50 aasta kohta ju hea saavutus ka väheste tülidega peredes.
Tänaseks on vanadest pulmakommetest säilinud näiteks pruudirööv ja pulmarongi tee sulgemine ülesannetega pruutpaarile. 19. sajandi lõpus levis pruudipärja mahamängimine, ameerikalikum versioon sellest näeb ette pulmakimbu viskamist üle õla ühele vallalisele neiule, kes järgmise aasta jooksul tanu alla peaks saama. Eesti Rahva Muuseumis on talletatud ka hundisaba, millega saunas viheldes lootsid neiud mehele saama.
Sajandi algul käisid eriti Saare- ja Muhumaal pruudid külalisi pulma kutsumas ja ühtlasi raha kerjamas. Siis hakati aga hukka mõistma, kui ka rikas pruut käis küla pealt raha mangumas. 20ndatel keelati see komme lausa seadusega ära.
Viimasel ajal on eriti Eestis abiellumine oma tähtsust kaotamas. Inimesed on liiga pragmaatilised, et suurt pidu korraldada, mõni peab ainsaks põhjuseks abielluda ühist tuludeklaratsiooni. "Kui vanasti oli eriti naise jaoks tegemist siirderiitusega neiust naiseks, siis tänapäeval pole see staatuse küsimus ja varanduslik sõltuvus enam nii suur," põhjendab pulmauurija Piret Õunapuu. Abiellumise põhjusteks võib olla ka sõjaväest pääsemine, noorpaaride poest ostuõiguse saamine või homoseksuaalsuse varjamine. Mõnikord peetakse pulmi ka selleks, et saada omavalitsuselt noorele perele ettenähtud toetust ja see koos sõpradega maha juua. Mäletan sellist punkarite stiilset pulma Kuressaares 90ndate lõpus.
Pulmakingid on alles uuema aja komme. Vanasti toodi lihtsalt süüa-juua. Viimasel ajal on asi juba nii pragmaatiliseks läinud, et tihti annab pruutpaar vaid arvenumbri, kuhu raha kanda või avaldab poodide nimed, mille kinkekaarte nad ootavad. Ameerikas on väga levinud pulmakaubamajad: noorpaar valib poest välja komplekti eluks vajalikku kraami ja iga külaline võib sobivat osa rahastada. Eestiski hakkavad levima pulmade veebisaidid, kus lisaks muule vajalikule infole saab koopereeruda ka ühiste tellitud kinkide ostmiseks.
Uutest kommetest on väga levinud neiupõlve nimest lahti saamine: see kas juuakse ära, visatakse katki, saadetakse õhupalli või lennukiga õhku, rebitakse katki, põletatakse ära. Venelastelt oleme üle võtmas tabalukkude sildadele kinnitamise kommet: see sümboliseerib ühenduse tugevust. Vaikselt on levinud poissmeeste õhtute komme, viimasel ajal on tekkinud sarnane õhtu ka pruudile ja sõbrannadele. Sealgi on omad kombed, näiteks tulevasele perele tänaval raha kerjamine või teenimine, striptiisi vaatamine, sõbra-sõbranna keerulistesse olukordadesse viskamine.
Piret Õunapuu
"Eesti pulm"
Tänapäev, 2003. 223 lk.
Raamatu “Eesti pulm” autor Piret Õunapuu on saanud hakkama tänuväärse ja mahuka tööga tänapäevases keelepruugis meie pulmakommete ajalootahkude kogumisel ja süstematiseerimisel.
Teose kujundus on maitsekas. Kaane- ja tagaküljepildi näol on leitud vaimukas paralleel mälestusega “iidsete aegade” klassikalisest pulmafotost ja näitega ülesvõttest tänapäevasest noorpaarist. Põhjamaiselt karget stiili kujunduses rõhutab see et raamatus leiame ainult must – valgeid fotosid ja pastelset tooni tekstiosade ja pealkirjade esiletoojana.
Teemad ja peatükid on selgesti eristatavad, ei ole liigset lahtikirjutamist ja laialivalguvaid kommentaare. Ehedana mõjuvad eraldi väljatoodud tõestisündinud seigad, noorpaaride ja pulmakülaliste vahetud muljed ja meenutused. Mahukam ja paljudele kindlasti ka kultuurilooliselt harivam on pulmategevuste ja kommete kirjeldus varasematest aegadest kuni läinud sajandi viimase kümnendini.
Nähtavasti ongi autor pidanud silmas, et raamat liigituks pigem antoloogia kui õpiku valdkonda. Väga raske on anda kindlat käsiraamatutarkust selle kohta kuidas peaks välja nägema pulmapidu tänapäeval. Selle õhtu kahele peategelasele on see elu tähtsamaid sündmuseid ja mingit ranget etiketti olematu seadustiku ja tavandiraamatu raames siin kindlasti ette kirjutada ei saa. Seega jääb palju, kui mitte kogu pulma ülesehitus just nende määrata. Siinkohal ongi raamat jätnud viisakalt “otsad lahti” ja pakub välja mitmeid võimalikke variante nii kutsete, kingituste, riietuse, peo stiili jms. kohta, jättes kõik selle teabe ootajad raske valiku ette.
Mida lootsin raamatust veel leida? Puudub ettekujutus kui mitme pulmaisa, pillimehe, fotograafi, limusiinijuhi, rõiva- ja lillesalongi töötaja , pulmaagentuuri esindajaga on raamatu koostamisel vesteldud. Arvan et mitmegi vahetuid muljeid, kogemusi ja tihti lausa uskumatuna tunduvaid naljalugusid oleks tahtnud meelsasti lugeda.
Ei ole kahte ühesugust pulma – igaüks neist on kordumatu. Praktikas juhtunust tavatutest, ja vahel isegi halenaljakatest sündmustest oleks kindlasti saanud ammutada väärt ideid tulevaste pulmade ilmestamiseks.
Sümpaatne on ka lühike lõpuosa kus tuletatakse lugejale meelde et on olemas ka pulma-aastapäev: hõbe- ja kuldpulmad. Abiellunud peaksid neid pidama isegi tähtamaks kui paaripanemist ja sellele järgnevat pulmapidu ennast. Tean et antud väitega teenin paljude noorte abiellujate meelepaha, kuid riigis, kus abielulahutuste arv on suur, võiksime suurejoonelisemalt tähistada hoopis mitukümmet kooselatud aastat.
Artur Raidmets
Ede Schank, EE majandusreporter:
Pidasime pulmi möödunud suve kuumaperioodi lõpus Raplamaal Kehtna mõisas. Meie tähtsa päeva läbiv mõte oli, et mitte keegi ei pea piinlema traditsiooniliste Eesti pulmamängude või pika laua taga prae vohmimise ja viina-likööri joomise käes. Nii kulgeski üritus peamiselt rahuliku tšillimisena mõisaaias ja –hoones. Kes polnud ammu kohtunud, said veiniklaasi taga kaotatud aega tasa teha, teised võisid leida uusi sõpru.
Olin vastse abikaasa mõneks hetkeks silmist lasknud, kui täditütar Reelika tuli joostes: „Nad viisid just Steni minema!“ Ülemeelikud vallalised tüdrukud tulid nimelt mõttele tavalise pruudiröövi asemel peigmees pihta panna. Elupuuallee otsast paistsid veel hetkeks minemakihutava vana Cadillaci tagatuled ning kostus tüdrukute võidukat kiljumist.
Ega’s midagi, tuli röövijate nõudmisi täita. Võtsin kaasa seltskonna vallalisi mehi ja asusin teele nõutud paika asula keskuses, kurepesa all. Poolel teel sõitis aga huilgav autotäis naisi koos pisut kohmetu abikaasaga meile vastu, sest juba oli tekkinud mõni uus ja parem idee. Keskuse ette oli maakohtadele omaselt kogunenud seltskond kohalikke noori, vingemad neist saabunud isiklike motikatega. Üks minu kaaslane tuli lagedele hiilgava ideega: no pakkuge pruudile küüti!
Ja üks lahke ja väga viisakas poiss oligi nõus. Ei mingit esinemist, kõigepealt kiiver kaitseks pähe ja ettevaatlik sõit võis alata. Tagaajamine lõppes mõisahoovis. Kohaliku poisi metalne ratsu tekitas röövijais piisavalt elevust, ent minu kogu aktsioonist üsna nördinud abikaasa anti kerge vaevaga välja. Juba uued huvilised läksid Kehtna vahele kaassõitjana tiirutama.
Liisi Jooni ja Jaak Laineste pulmad 31. detsembril 2002:
Kõigepealt sõideti autodega Rõngu kirikusse, väljas -25 kraadi. Plaan oli laenutada limusiin, aga põhjamaise temperatuuriga see käima ei läinud. Jäi siis pruutpaari isiklik džiip. Kirikus külmusid inimesed kringliks, pruudil oli hea soe - sõrmed ilusa valge muhvi sees ja kleidi peal valge mantel. Ka kiriku orelile olemasolev temperatuur ei sobinud, Mendelsohn (?) kõlas veidi krigisevalt.
Edasi sõideti kõrtsi, kus viinapudeli peale kirjutati JOON (Liisi perekonnanimi) ja pruut koos külaliste abiga jõi oma vana nime ära. Et vanast nimest lõplikult lahti saada, kirjutati JOON ka raketi peale ja Jaak lasi selle õhku.
Pidu toimus plaskus, külalistel lasti peatselt sündivale lapsele nime mõelda. Ühel hetkel pidid külalised tegema pruutpaarile üllatuskingi. Üks seltskond eraldus, helistas peatselt mobiiliga pruutpaarile ja palus aknast välja vaadata. Emajõe jääle oli tallatud pruutpaarile õnnesoov.
Kuidas on muutunud Eesti pulmades mängitav muusika?
Immo Mihkelson, Postimehe muusikaajakirjanik:
Pulmad ja pulmamuusika on minu ampluaast eemale jäänud. Plaatidel on mõned kenad näited vallast, mida keegi ei oska esimese tormamisega seostada selle teemaga. On kenasid rahvaviise Tormise seades, Saatpalu on näiteks keldi lugusid laulnud.
Uusrikastel on sellest palju huvitavat rääkida, neil mängitakse pulmades muusikat, mis lihtsureliku panevad kulmu kergitama. Midagi "uue folkloori" sarnast".
Mis muusikat tahaksid oma pulmas kuulata? (veebisaitidelt "Aus ja halastamatu" ja mutantdisco messageboard)
- adidaz:
Midagi vanakoolikat a'la New Jersey aegset Bon Jovi'd või Samantha Foxi "boys, boys, boys" (või oli see Sabrina?)
- Dan Abnormal: Lou Reed "This Magic Moment".
- n.: Billy Idol "White Wedding" ja Frank Sinatra "Love and Marriage" on ka mõnel pool üsna kuumad palad olnud.
- '-': Umek - Brotax. See PEAB pulmas kõlama Muidu ei ole inimeste pulm.
- fofa: I Want to Fuck You Like An Animal - Nine Inch Nails
- ...: Oleg Sõlg - "Raha, raha, raha."
- DJ Liisa: Me võiks Madisega teha OÜ Pulmamoosekandid. Waltz for Koop oli lahe, läks kui rusikas silmaauku. Aga esimene kord oli küll imelik pulmas mängida (abiellusid itaallane ja venelane). Pulmavalss oli "Ristiisast". Ega ma lõpuni aru ei saanudki, mida need pulmakülalised ise oleks tahtnud.
- DJ MK: Mina olen näiteks ühes pulmas mänginud ainult Blue Note'i klassikuid 60-70-test, Minnie Ripertoni ja muud souli, jazzi ja funki ning brasiillasi. Teises pulmas sooviti kuulda Edith Piafi, Eric Claptonit jne. Kolmandas pulmas vanu eestlasi 60-ist ja 70-ist aastaist + paralleeli välismaalt.
Kummalisi pulmakombeid muudest maadest:
Kristina (23), Eesti neiu, abiellus Taanis:
Taanis löigatakse mehel sokid otstest katki. Ma olin ausalt öeldes keeletu, kui seda nägin, ei osanud nagu oodata. Olen küsinud, mida see tähendab, aga keegi ei oska öelda.
Ja siis tehakse alati mingi lollus noorpaarile koju vöi sinna kus nad ööbivad. Näiteks kui me magama läksime oma pulmaöösel. siis oli meie voodi cornflakes'e täis. Aga muidu on kole igav, ei mingeid seltskonnamänge ega midagi.
Daniela (22) Austriast:
Austrias on üsna ameerikalikud pulmad: suured valged kleidid jms. Pruudi selja taga seisavad kaks meest, nii öelda "pruudi kaaslased". Nemad laulavad iga lause peale, mida pastor ütleb, traditsioonilisi austria laulusalme. Ja siis võtavad dekoreeritud kepi ja koputavad kaks korda vastu maad: selle peale lähevad kõik head soovid täide.
