Punase 1940. aasta valusad küsimused

“Sõja ja rahu ­vahel” II köide “Esimene punane aasta. Okupeeritud Eesti julgeolekupoliitiline olukord sõja alguseni”

Kui Marko Reikop minult kui Seppo Zetterbergi “Eesti ajaloo” ühelt tõlkijalt ETV “Ringvaate” saates küsis, miks eesti ajaloolased midagi säärast ei kirjuta, siis nentisin, et neil läheb veidi rohkem aega, sest nad on hõivatud väga suurte projektidega. Ja ma ei eksi­nudki. Koguteose “Sõja ja rahu vahel” teine köide on jõudnud raamatupoodidesse ning seda kuus aastat hiljem, kui ilmavalgust nägi koguteose avaköide. 

Et Zetterbergi teos osutus edukaks, ja nagu kinnitavad kirjastajad, et masu ajal ostavad inimesed tõsiseid raamatuid, võib loota müügiedu ka “Sõjale ja rahule”. Pealegi, teine köide ei tegele mingi vähetuntud ajalooperioodi, vaid 1940. aastaga. Seega aastaga, mis siiani avalikkuses vaidlusi tekitab ja mis paraku ka Vene propagandamasinale ainest annab.

Raamatus on ka tervikliku ajalooteaduse seisukohalt kohustuslikud elemendid – sündmuste kroonika ja insti­tutsionaalne külg ehk ülevaade ­sellest, kuidas Eesti kohtud, sõjavägi jt riigi struktuurid Nõukogude Liiduga ühendati. Korralikult on kasutatud allikmaterjali, töötatud läbi viimaste aastate ajalookirjutus. Kuid mitte selles ei seisne teose.

“Esimese punase aasta” väärtus seisneb hoopis milleski muus. Nimelt eesti ajalookirjutuse seisukohalt harvaesinevas oskuses esitada intrigeeriv küsimus ja panna kõik ka rahvusvahelisse konteksti. Küsimus siis sellest, kui palju suutis eesti rahvas üldse “liitumise” Nõukogude Liiduga omaks võtta ja kuidas see talle mõju avaldas. Samuti tõdemus, et algul ei saanud mitmed meie välismaal olevad saadikudki aru, mis on toimumas, ja edastasid oma asukohamaale Nõukogude propagandat. Rääkimata muidugi juuni­kommunistide ülimast naiivsusest ja unistusest Eestile mingi Välis-Mongoolia staatuse saamisest. 

Just koguteose neljas peatükk, mille autoreiks Mart Laar, Arti Hilpus ja Magnus Ilmjärv, oli minule kõige huvitavam. Rahva psüühe, saatkondade tegevuse ja välismaa reaktsiooni terviklik uurimine annavad koguteosele kõvasti lisaväärtust. Üks küsimus on mind painanud ja on mõistetav, kui selle kohta pole allikmaterjali, kuid esitagem see siiski: kas Eesti valitsus ei arutanud kuidagi Prantsusmaa langemist 1940. aasta kevadsuvel, sündmust, mis oli ajendiks Baltimaade enda okupeerimisele-annekteerimisele.

Ilmjärve ülevaade rahvusvahelisest reaktsioonist näitab kurva selgusega, kui vähe lugesid 1940. aastaks rahvusvahelises poliitikas väärtused, missuguste triumfi kuulutati ­Versailles’ rahulepinguga 1919. aastal, ja kuidas määras riikide huve pragmatism. Ilmjärve kirjutatud osa selgitabki samas, miks osa raamatu pealkirjast kannab nimetust “julgeolekupoliitiline olukord”. Realpolitik’i kui aktsepteeritud normi tagasitulek Euroopas tähendas hävingut ka väikeriikidele, kes pidid tihti tegema otsuseid, mis olid karjuvas vastuolus nende eneste põhimõtetega. Siit muidugi õppetund ka tänasesse päeva.