Muusikajakirjanikuna pole mul olnud Eesti pungist eriti põhjust kirjutada. Tantsust ümber indie-katla ja raskerokibändide EP-dest küll. Hard Rock Laager (too HRL) on suvesündmus, samaealine Punk’n’Roll mitte. Kas punk on surnud või lihtsalt lõhnab imelikult?

1.
Sajandivahetusel oli punk priske. Villu Tamme vedamisel anti Vennaskonna varalahkunud lõõtsamehe Ülari “Mätas” ­Olliku mälestuseks välja kogumikke “Mätta fondi 25 kuldset lööklaulu” ja korraldati talvist suurfestivali. Aktiivselt tegutses ka Aarne Mõttuse punkplaadifirma Fucking Cunt Records, panuseks lisaks “Punk on surn’d” kogumikesarjale ka eri bändide kassetid-plaadid. Vennaskond tammus inertsist ilusti “7 vapra” tabelis ja teinekord näidati telerist ka Villu Tammet.

Psychoterrori Saksamaa-tuurid pakkusid ainest meeleolukateks reportaažideks noorteajakirjanduses.

Paljuski võtab tollased arusaamad pungist kokku 1998 ajakirjas Xpress ilmunud Villu Tamme pikk ja põhjalik artikkel, sisuliselt ABC.

Nüüd kirjutab Villu vastuseks küsimusele, miks tema Mätta Fondi tegemised pooleli jäid, lihtsalt: “Raha ei olnud. Korraldasin kõike seda sisuliselt ihuüksi ja vahendeid selleks sain umbes sel teel, et nuiasin oma erinevatest töökohtadest avanssi ning pärast elasin niisama õhust, sest üritused läksid järjest rohkem miinustesse. Ühel aastal aga polnud enam pappi võtta, sest oli ainult üks töökoht järel.”

1995 sarja “Punk on surn’d” käima pannud Mõttus meenutab, et peale tema tollase bändi Noisemurderi ja hoogsalt peale lendava Psychoterrori albumite väljaandmist tundus loomulik ka teistele võimalust pakkuda. Esimesele kogumikule tõid oma lood praegu pigem parempoolset sõnumit levitav PWA (tollal PVA) ning tänagi rokipubides-klubides tiirutav Pööloy Gläänz. Sarja neljas ja viies kassett koos sama aja “Mätta fondi” kogumikega tähistavad buumi: kokku võib lugeda pea kolmkümmend erinevat bändi, seda nii sisult, vormilt kui tasemelt.

Mõttus meenutab, et tal peaks kusagil kodus olema kaks lugu seitsmenda kogumiku jaoks. Kaks, sest rohkem neid ei kogunenud. Ja nii jäi. “Kuid mõte seitsmendast “Punk on surn’d” kogumikust pole surnud,” kinnitab Mõttus.

2.
“Näe, saad kahesajanda pileti,” ulatab kollase vestiga – ise ütleb selle kohta “tõsiselt” tagi – punkar Stirlits festivaliplatsi väravas pääsme ja käepaela. Tänan ja astun festivaliplatsile.

Parajasti häälestab pille oi-bänd R.P.M. Nad on stiilsed, isegi bassimees. Lava ette koguneb seltskond üleslöödud punkareid. Poiste kirjud harjad, tüdrukute rebitud sukad ja miniseelikud. Ja muidugi tagid ja bändisärgid. Idüll lõppeb, kui bänd mängima hakkab. Nad kõlavad nagu sõjaveteran vanas vemmalvärsis.

Pärast RPM-i mängib Varuväljapääs, siinsamas Areeniski portreteeritud pungipunt. Lavaesine on tühi, eemalt kaejaidki kipub nappima. Nende sõpru on festivalil lihtsalt vähem.

“Aga mis siin halba on, kui sõbrad omavahel bände teevad ja neid fännavad,” küsib süda. “Bändikaaslane võib su sõber olla, kuid kui ta mängida ei oska, on ikka mage küll,” proovib mõistus kasutada Kojamehe argumenti ajast, kui Kulosse kutsuti juba asjatundjaid pillimehi nagu Mihkel Raud.

Süda noogutab ja alustab monoloogi: “Pungi probleem on ka selles, et teda pole kunagi õieti tõsiselt võetud, sest mis see Propeller õigupoolest oli kui üks profimuusikute naljategemine. Ning Generator M ja tema tuules tulnud – tollaste arusaamade järgi ilmselgelt koolipoiste isetegevus, lisaks lääne matkimine. Ning muidugi punkroki olemuslik näiline lihtsus. Paras põlata. Üleolev suhtumine on viinud niinimetatud vaesuse taastootmiseni, millest vaid üksikud punkmuusikud on suutnud üle olla. Eesti punk vaevleb stereotüüpide küüsis.”

Mõistus palub pateetikavoo peatada: “Esiteks ei viitsita oma ideedega tööd teha, neid lihvida. Teiseks tehakse bändi inimestega, kellel puudub selleks vajalik isu, arenemisvõime. Kuid kuidas sa sõbrale kinga annad? Kolmandaks valitseb suhtumine, et pillimees on kaine, kuni ta laval kitarrijuhtme najal püsti seisab. Lõviosas tegeletakse stereotüüpide taastootmisega.”

Omamoodi õigus on neil mõlemal. Praktikas kipuvad arenemisvõimelised pilli- ja bändimehed olema valged varesed, kes bändidest või skeenest pigem välja lendavad. Must lagi on sellel toal, must ja madal ka.

3.
Huvitav on siinkohal tagantjärgi pop-pungi “paralleelskeene” lugu. Sest nii 2002-2003 tekkis posu bände, kes proovisid kõigest väest kõlada nagu USA pop-punktrio Blink-182. Nad ei võrsunud siinsest pungi­traditsioonist, vaid võtsid suhteliselt kriitikavabalt üle selle, mida teler näitas, nähtuse juurte vastu erilist huvi tundmata. Kuulati Blinki, sõideti rulaga ja tehti bändi. Tagantjärele tunnistades täiesti tavaline noortekultuuri ilming, tollal ettekääne teritamiseks. Sest see punk – kuigi võrsunud 80ndate USA tänavakultuurist – oli juba suurplaadifirmade ja sponsorite mäng.

Ei mäleta, et pop-punkbändidel oleks pungiringkondades väga menu olnud. Eesti pungi eripära on tuginemine Inglismaa pungile, mis lõppes kusagil kaheksakümnendate keskel. Ameerika punk, mis umbes samal ajal hoolega paljunema hakkas, on oma eri vormides jäänud kaugeks, kohati arusaamatukski. Pop-punk, surf-punk, meloodiline hardcore, ska-punk, skate-punk, cow-punk, emo, screamo ja nii edasi. Tagatipuks jõudsid need suunad laiema teadvuse jaoks siia ikkagi MTV vahendusel pahvatusena ning lahjendatud kujul. Nä-ge-mist!

Pigem haakusid värsked pop-punkansamblid tollal Recycle Bini tuules tõusnud noortebändide lainega. Oli aeg, kus pea igas maakonnas toimus üks-kaks noortebändide võistlust-festivali. Ning need olid sündmused. Ja konkurss tähendab konkurentsi. Nii õppisidki hakkajamad pop-pungi poisid ruttu mängima. Esimene eeldus, et bändil üldse võiks sujuma hakata. Ning ühel, Tartu pundil Slide-Fiftyl sujus nõnda, et nende kodulehe foorumis oli põhiline aruteluteema “kuidas Robi ostis Konsumist pirnisiidrit”. Me räägime poistebändi fenomenist. Aga see on juba üks teine lugu.

Slide-Fifty pidurdas 2008 kevadel, luigelauluks Lennaga lauldud “Vara”. Viljandi nelik Ketaspidur lõpetas samal talvel esikalbumiga “Siin ja praegu”. Teistest plaate maha ei jäänud.

Pinnal püsib sellest skeenest Bedwetters. Kiire lend viis viis Pärnu poissi 2007 “Noortebändilt” looga “Dramatic Letter To Conscience” Eesti MTV kaudu MTV Euroopa muusikaauhindadele, kust publikuhääletuse tulemusel naasti New Sound Of Europe’i nimelise kaminasimsikaunistusega. Mullu ilmus Rootsi plaadifirma TMC alt esikalbum “Meet The Fucking Bedwetters”.

Paralleelskeene – nu-metal – tekkis mõned aastad varem ka raskerokimaastikule, kuid seal on aeg ühtesulatustöö juba teinud.

4.
Teine festivalipäev algab paljutõotavalt. Päike ja bändid. Ning palju tuttavaid, keda tänapäeval harva näeb. “Me helistasime enne koju Valka, seal tuli padukat,” teatab No Funi bassimees Jaan esimeste vihmapiiskade peale. Põgeneme Eesti vanima punkari Uno Lauri poole viina ja võileibade seltsi vihmavarju. Õhtused bändid mängivad viimastele kangelastele. Pidu on kandunud ööklubisse. Seekordne Punk’n’Roll on küll tulvil toredaid taaskohtumisi inimestega, kuid publikunumber on läbi aegade väiksemaid. “Ain’t no HRL indeed,” raputan pead nii, et inglise keel seal sassi läheb. Pilt seevastu saab selgemaks.

Suurest kolmikust Vennaskond, JMKE ja Psychoterror on skeenetasandil aktiivsed kaks viimast. Psychoterror tegeleb regulaarselt uudisloomingu väljastamisega, J.M.K.E. hõljub legendistaatuses ja Vennaskond käib oma radu. Järgmist suurt punkbändi pole juba viisteist aastat peale tulnud. Samas tunnistab Psychoterrori esimene bassimees Margus Müil (teemal 80ndatest), et on pilt praegu põnev ja kirju. Niipalju erinevat punki – ja seejuures ka tasemel asju – polegi nagu varem tehtud.

Alternatiivkultuuride suurest ristumisest on punk ja punkansamblid küll lõviosas eemale jäänud, kuid skeene saundi ei saa enam piiritleda ühe stiilimääratlusega. Ning punkalbumeid ilmub jälle ning neid on isegi tunnustama hakatud. Siinsamas infokastis on mõned erinäolisemad esitajad, albumid ja “töövõidud” üles loetud. Jooksvas kontserdielus on viimastel aastatel olnud oma koht ka välismaa punkbändide ülesastumistel koos siinsetega. Kvalitatiivset hüpet pole need korduvad võrdlusvõimalused muu maailma tasemega suures plaanis siiski toonud. Tuuridel käiakse vähe, põhiliselt Baltimaades, harva Saksamaal.

Jätkuvalt eksisteerib ka kahe skeene fenomen. Tallinnas esinenud USA kaasaja tegija Rise Against ning Venemaa legend Purgen kogusid küll üsna võrdselt publikut, kuid teadaolevalt kattus neist kolm inimest, sealhulgas autor.

Ideoloogilises plaanis on seis samas huvitav. Koos 1990ndatel sündinutega tulevad skeenesse pungi euroopalikud väärtused – taimetoitlus, Food Not Bombs liikumine, loomaõiguslus, skvottimine, rohelised vaated, annus antiglobalismi. Kuid eelmine vahetus neid omaks võtma ega kaasa tulema ei kiirusta, sest miks muidu viib üks terve talupojamõistusega agropunkar pühapäeval, kui Punk’n’Roll end vaikselt kokku pakib, Food Not Bombsi pudelikogumiskotti kogu oma prügi? Punk! Või siiski mitte? Aga vähemalt ta lõhnab imelikult. Riho Baumann panustaks siinkohal küll noortele.

Kümme aastat plaatides (pea täielikult) ja märksõnades (valikuliselt)

? 2000 – JMKE “Õhtumaa viimased tunnid”, Operatsioon Õ “...pärineb kogemustest”, Anarch “Yhiskonnast”, kogumikud “Punk on surn’d 4” ja “25 kuldset lööklaulu 3 ja 4”. Suvetuur “Triksis-traksis” (Müstika, Operatsioon Õ, Vedel Leib ja Kurjam) ümber Eesti.

? 2001 – Vennaskond “Ma armastan Amee­rikat” ja “News From Nowhere”, Anarch “The Anarchist Cookbook”, Kurjam “Rock ja naised”, kogumikud “Punk on surn’d 5” ja “25 kuldset lööklaulu 5”.

? 2002 – JMKE “Ainult planeet”, Vedel Leib “Asjade käik”, Psychoterror “Greatest Shits” ja “Mikrokosmos” (unplugged), Zlo “Machopask”, Universumi Direktorid “Räpane rock’n’roll”, kogumik “25 kuldset lööklaulu 6”.

? 2003 – Vennaskond “Subway”, Singer Vinger “Ärq ei lääq”. Viimane Mätta mälestuskontsert.

? 2004 – Totally Obnoxious “Fight Back”, Koer “Pure”. Punkar.pri.ee foorum alustab.

? 2005 – Psychoterror “Freddy löö esimesena!”, Slide-Fifty “The Way Ahead”, Les Diamants “Fortune Fools”, RPM “DIY (demo)”. Vennaskonna “Linnusetuur”. The Exploited Rabarockil.

? 2006 – Psychoterror “Anarhia ja dekadents”, Kurjam “Väärastuda oht”, Slide-Fifty “Reach Out”, JMKE “Mälestusi Eesti NSVst”, Nyrok City “Nylon”. Vennaskonna teine “Linnusetuur”. Misfits Rabarockil. Algavad punkkontserdid Tallinnas Reggae baaris. Slide-Fifty on Eesti muusikaauhindade uue tulija nominent, võidab Padar. Alustab festival Püssi Punk.

? 2007 – Bedwetters võidab “Noortebändi” ja MTV New Sound Of Europe’i auhinna.

? 2008 – Ketaspidur “Siin ja praegu”. Hirnlos “Hirnlos” . Punklaulupidu Rakveres. Reggae baar suletakse. Oi Polloi (UK) Punk’n’Rollil.

? 2009 – Punkentsefaliit “Haigused farmis”, Kurjam “Maailm on Lasnamäe” (kogumik), Giuseppe Perverdi Big Band “Töö”, Chungin & The Strap-On Faggots “Chungin& The Strap-On Faggots”, Bedwetters “Meet The Fucking Bedwetters”, Lahesõda “Breakout Attempt EP”, Hirnlos “Baltic 3 way (split)”, RPM “Endless Summer (demo)”. Vennaskonna “Insener Garini hüperboloid” laulupeol. Chungin & The Strap-On Faggots MTV Best Baltic Act’i nominent. Rise Against (USA) Rock Cafes. Ilmub Tõnu Trubetsky raamat Eesti pungi ajaloost.

? 2010 – Psychoterror “Parmakarma”, kogumik “Disko pole oluline, punk on põhi­line. Eesti pungi varajased aastad”, Hirnlos “2”. Chungin & The Strap-On Faggots saab Eesti muusikaauhindae galal uue tulija tiitli ning on pungi/metal’i kategoorias esimene punkansamblist nominent üldse. Venemaa tegijad Tarakany! ja Purgen Rock Cafes. Klubi Vaim Telliskivis alustab. Pungivanameistrid käivad suvetuuril.

? 

Punk Myspace’is

? Giuseppe Perverdi Big Band (funk-punk) – www.myspace.com/giuseppeperverdibigband

? NMR (hardcore) – www.myspace.com/nmrhc

? Hirnlos (crust) – www.myspace.com/hirnlosnoise

? Fucking Elephants (punk-metal) – www.purevolume.com/fuckingelephants

? Punkentsefaliit (agropunk) – www.myspace.com/punkentsefaliit

? Varuväljapääs (hipi-punk) – www.myspace.com/varuvljaps

? Hidden Lane (rulapunk) – www.myspace.com/hiddenlanepunk

? CATSOF (art-punk) – www.myspace.com/chungin