Puntseldatud intiimsus
Austraaliast pärit metallikunstnik Ulvi Haagenseni juhtimisel on teoks saanud kummaline näitus. Nimelt on Napi galerii tillukestesse saalidesse seekord toodus vildist tassid, paar maali, laudlina ja video. Vägagi erinevaid teoseid seob omavahel õhkõrnalt kumav tarbekunsti ainestik.
Veel kunstiakadeemias tudeeriv Merle Kasonen (sündinud 1981) eksponeerib kahest vägevast maalist koosnevat "Tseremooniat" ning "Lauda". Kõik teoste all tundub olevat võrestik, mis lõuendipinda struktureerib ning ruumiliseks muudab, lisaks on igale kinnitatud metallist objektid. Kui välja arvata nagis rippuvad käärid, pole ülejäänute puhul täpselt selge, millega on tegu. Üheltpoolt on need justkui ehted, teisalt näivad esemed olevat seotud mingi isikliku liturgiaga, kuid välistatud pole ka intiimrituaalid. Seda enam, et objektide taustaks on vaid piirjoontena esitatud esemed nagu tualettlaud ning kapp. Või on just vastupidi, metallpulgad on lauale või sahtlisse unustatud tarvikud? Stiililiselt mõjub abistava võrgustiku kasutamine ning asjade kujutamine neopopilikult.
Ulvi Haagensenil (sündinud 1964 Sydneys) on väljas kaks katkiste tasside sarja. Ühed on päris tillukesed, vildist ja värvitud, kuid on tehtud nii oskuslikult tehtud, et tunduvad olevat esmapilgul keraamilised. Teise, murtud "Serviisi 1944 - 1991" nõud on hiiglasuured ja ripuvad laest alla. Kas tegemist on "väikese ajaloo" jutustusega tavaliste kodu- ja väliseestlaste elust okupatsiooni ajast? Illustreerimaks olude kiuste perekondliku läheduse ja pehmuse säilimist?
Anni Kagovere (sündinud 1982) on tehnikatest kasutanud peaaegu mainstreamiks muutunud tikkimist. Tema puhul on aga põnev see, et kunstnik on tikandiga ehtinud hoopis terasvõrku. Võrk ise aga hõljub õhus ning volditud niiviisi nagu asuks ta nähtamatul laual. Selle imaginaarse olustikuga haakub ka noore autori video. Jõulise esituse ning võõrastavate sõnadega unelaulu saatel ilmuvad ning kaovad pika (loomulikult valge linaga kaetud) laua ümbert inimesed. Teos viitab Lewis Carrolli Alice’i külaskäigule Unihiire, Kübarsepa ja Märtsijänese juurde hallutsinatoorsel Imedemaal. Taustaks kõlav arhailine vanaema laul seob seevastu nii video kui ka tikitud lina rahvakultuuriga.
Tõepoolest, nagu näituse nimigi ütleb, kõnelevad asjad omavahel tasakesi. Esemed kujustavad argisust, rutiini, aga ka intiimsust ning soojust.
