Noore Berliini näitekirjaniku, punkari imagoga Kristo Shagori tükk on Taavet Janseni lavastuses fragmentaarne ja paheline lavaorgia armastusest ja vägivallast. Ekstreemsusteni minekust, kui malbemal moel enam rahuldust ei saa. Kui kõik tundub juba ära proovitud, nudi ja mõttetu.

Väga efektsed on Liina Tepandi sadomasokostüümid. Liikumisnumbritest mõjus kõige enam Triin Lilleoru ja Kärt Tõnissoni tants tüki lõpuosas, mis väljendas vastastikust halastamatut agressiooni eriti hingestatult. Kuid ka sõnateatri koolitusega, pikka kasvu Kristjan Sarv võttis piinatava rollis leidlikult groteskseid poose.

Filosoofiline võti peitub etenduse keskpaigas lastavas videodialoogis, kus “internetis homode jututuppa eksinud hetero” (Ott Sepp) tutvub seal masohhistist geiga (Kristjan Sarv), kes oma suurima naudingu sai, kui talle näkku kusti – ta ei raatsinud sulgeda silmi, kuigi kipitas. Masohhist küsib heterolt mitmesuguste pikantsete kogemuste kohta. Hetero vastab: “Ei, sellest olen ma puutumata.” Aga huvi tal on. Suur ja vastupandamatu huvi.

Teatritüki põhiküsimus on minu meelest seega, kas on mingeid asju, millest justkui tasuks olla puutumata või pole neid mitte? Tüki käigus saavad ära puudutatud  kõikvõimalikud räigused – seksuaalne alandus ja selle nautimine, aga armastusest ja õnnest oleks nagu ikka puudu. Finaalis jõuavad tegelased metalsel tämbril klimberdatud “Püha öö” saatel ühel meelel järeldusele, et söömisrituaalid oleks õige asendada roojamisrituaalidega.

Valus näitemäng, võiks öelda. Võiks öelda, et eetilisest kaosest. Või hoopis esteetilistest otsingutest. 

      

Kristo Shagor “Puutumata”.

Lavastaja: Taavet Jansen.

Laval: Kärt Tõnisson, Triin Lilleorg,

Ott Sepp, Kristjan Sarv, Chopper.

Kunstnik: Liina Tepand.

Video: Taavet Jansen.

Esietendus Vanalinnastuudios 3. novembril.