11.10.2007, 00:00
Queensrÿche “Mindcrime At The Moore”
Queensrÿche “Mindcrime At The
Moore”
(Rhino)
Progressiivne kvaliteet-düstooper venib hoolimata elavast esitusest.
Queensrÿche’i “Operation: Mindcrime” (1988) jääb koos mulluse järjega tõenäoliselt mastaapsete narratiivsete kontseptuaalalbumite ajaloo verstapostiks – paraku Pink Floydi “The Wallist” või The Who “Tommyst” mitu pügalat madalamale. Narkomaaniast, mõistuse kontrollimisest, armastusest ja surmast pajatav düstoopiline hevieepos on kahtlemata võimas ning just praegu, üha rohkem totalitaarse politseiriigi nägu moonduvas Ameerikas ilmselt vägagi päevakajaline, ent, olgem ausad – selleks, et mõnuga mõlema albumi kontsertesitus pluss lisalood lihtsalt läbi kuulata, peab olema bändi tõsine fänn. Ei aita Geoff Tate’i vapustav hääl, Michael Wiltoni virtuoossed kitarrisoolod, Ronnie James Dio külalisesinemine ega prillikivistki siledam live-heli – ilma pildita on see “revolutsiooniline” raskerokk-ooper kolme tunni sisustamiseks liiga nõudlik kraam. Selleks, et süžeelisi ja muid nüansse täieliselt olvata, peate kõigepealt soetama algupärased stuudioalbumid, need mõttega läbi kuulama (ja tekstidki lugema) ning siis ikkagi esituse DVD-versiooni hankima. Sest ilma pildita kontsertplaatide aeg on viimaks ometi ümber saamas. 4
(Rhino)
Progressiivne kvaliteet-düstooper venib hoolimata elavast esitusest.
Queensrÿche’i “Operation: Mindcrime” (1988) jääb koos mulluse järjega tõenäoliselt mastaapsete narratiivsete kontseptuaalalbumite ajaloo verstapostiks – paraku Pink Floydi “The Wallist” või The Who “Tommyst” mitu pügalat madalamale. Narkomaaniast, mõistuse kontrollimisest, armastusest ja surmast pajatav düstoopiline hevieepos on kahtlemata võimas ning just praegu, üha rohkem totalitaarse politseiriigi nägu moonduvas Ameerikas ilmselt vägagi päevakajaline, ent, olgem ausad – selleks, et mõnuga mõlema albumi kontsertesitus pluss lisalood lihtsalt läbi kuulata, peab olema bändi tõsine fänn. Ei aita Geoff Tate’i vapustav hääl, Michael Wiltoni virtuoossed kitarrisoolod, Ronnie James Dio külalisesinemine ega prillikivistki siledam live-heli – ilma pildita on see “revolutsiooniline” raskerokk-ooper kolme tunni sisustamiseks liiga nõudlik kraam. Selleks, et süžeelisi ja muid nüansse täieliselt olvata, peate kõigepealt soetama algupärased stuudioalbumid, need mõttega läbi kuulama (ja tekstidki lugema) ning siis ikkagi esituse DVD-versiooni hankima. Sest ilma pildita kontsertplaatide aeg on viimaks ometi ümber saamas. 4