Kuhu poole minek?


Eesti disainielu on tublisti elavnenud – tehakse, arutatakse, ollakse koos, festivalitatakse ja premeeritakse. Võiks loota, et pikkamööda saabub nii terve ühiskonna estetiseerumine, millest oleme unistanud vähemalt disainikateedri loomisest saadik. Et kaoks saamatus, hoolimatus ja sotsiaalvisuaalne saast.


Kuid ometi näib, et disainiliikumine lahustub, toimub kunsti ja disaini piiride hägustumine, täpselt nii nagu suures disainimaailmaski. Kuid nagu meil ikka, toimub asi ülepeakaela.


Arvestatavat tootmise-toega lainet pole veel jõudnud tekkidagi, õied alles puhkenud, kui seda juba dekoratiivkunstiga ristama hakatakse. Nii võib kergesti libiseda ilutsemisse, veiderdamisse ja kaunistamisse.



Mitte ainult terminoloogia



Tugevale tarbekunstitraditsioonile – ilusate ja kunstipäraste esemete valmistamisele – tahtis disain omal ajal rajada uue vundamendi, mis viiks üksikult üldisele, oleks jõuliselt suunatud keskkonnaesteetika parandamisele, et inimene saaks kasvada sirgeks nagu noor kask.


Kuid meil seostati selle liikumise sisu tihedalt vormiga, eelistatult minimalistliku vormikeelega. Ja kui nüüd kogu maailmas ollakse sirgjoontest ja vormipuhtusest tüdinenud, haarates väiksemate ja suuremate hulluste järele, on ka meil siin tunne, et funktsionaalsusest, esteetikast ja kvaliteedist jääb väheks. Tekib lausa kahtlus, kas me ehk üldse valesid puuslikke pole kummardanud. See oleks ebaõiglane ja kahetsusväärne.


Muutuda või mitte?


“Ainuke, mis siin muutuvas maailmas kunagi ei muutu, on see, et kõik muutub,” tõdes žürii liige, suure Taani disainimargi Jacob Jensen Design ninamees Timothy Jacob Jensen. Talle näis, et väikese riigi kunst ja disain on koguni põnevamad kui metropolides. Ühest küljest leidis ta, et tase on meil rahvusvaheline, teisest küljest, et siin on tunda seda raskestiseletatavat miskit, mis annab lamedale asjale (loe: rahvusvahelisele disainile) lõhna ja maitse, iseloomu ja oma näo. Väikese metsarahva kiiks oli see, mida hr Jensen siit leidis, ning seda hindas ta märksa enam kui igavat, tavalist disainikeelt.


Eesti-poolne žüriiliige Heikki ­Zoova, kellel endal on rahvusvahelise disaini kogemus ja kes on hästi tuttav ka kohaliku nokitsemisega, leidis, et disainimaailm võib hämmastavalt erinevaid asju hinnata. Arvamused ja kriteeriumid lahknevad seinast seina. Bruno-žüriiski näis ilmnevat kaks eri tüüpi disainimaailma, tinglikult võib neid nimetada Skandinaavia ja Lääne-Euroopa omaks. “See, mida mina pean heaks disainiks, ei ole enam ülimaks eesmärgiks, vaid otsitakse tähendust, lugu, nihestust – kategooriaid, mida on seni peetud omaseks kunstile.” Ehk põhjustab muutusi kontekst ja vajaduste ammendumine?


Põhjanaabrid eeskujuks


Samade teemade üle mõtiskles seminaril “Disaineri roll rahvusliku kultuuripärandi loomisel” oma ettekandes ka Soome kunsti- ja disaini kõrgkooli TaiK õppejõud Martin Relander. Tema jutt, mille teemaks oli vältimatuse ümberkasvamine hüveks, mõtestas lahti funktsionaal­suse ja vormikultuuri seoseid.


Relander esitas veenva põhjenduse, miks Skandinaavia disain maailmas värskena mõjub.

Läänelikus ühiskonnas, kus keskkonna esteetiline lagi on ammu käes, on esememaailma kujundust juba sadu aastaid määranud pigem kunstip ärasus, erinevus, efektsus, mitte funktsionaalsus või ökonoomsus. Tänaseks on seal eseme paljas funktsioon juba ammu igavaks muutunud, tarbija vajab vaheldust, trendi, moodi.


Põhjamaade kasinas elulaadis oli aga disainil puhtalt tarbefunktsioon, lähtepunkt esteetika kujundamiseks oli puhtpraktiline. Just seetõttu näib põhjamaade disain läänele nii erutav – sest see on teistsugune.


Liiatigi tuli Relanderi ettekandest välja põhjanaabrite disaini laiapõhjalisus. Kuna lähtepunkt on sarnane – funktsionaalsus –, on inimeste eelistused sarnased ning kõikjal kohtab omamaist disaini, s.t keskkond on ühtlaselt hästidisainitud.


Nõnda on Soome oma disaininiši leidnud, vähemalt meile tundub nii.


Eestlastele anti seminaril soovitus ära tunda oma, seda hoida ja mitte tahta olla keegi muu.
Disainiauhinna Bruno 2008 laureaadid

Preemia anti välja kolmes kategoorias, kuid kuna 46 nominendi tase oli sedavõrd kõrge, otsustati lisaks preemiatele mitmed tööd ära märkida.

Parima tootedisaini preemia –

Mare Kelpmann, padjakomplekt Lights & Stripes (komplekt patju, mille katted on kõrgtehnoloogilist helendavat materjali sisaldavast kangast)

Ära märgitud tööd:

Matti Õunapuu – vann PAO

Martin Pärn – juhimööbli seeria KUMA

Tarmo Luisk ja Margus Triibmann – taimekonteiner/istepink/valgusti “Kaubapall”

Reet Aus – rõivakollektsioon ReUse

Elna Kaasik – paberkangasari Kirjad

Parim disainprojekt –

Tarmo Luisk – valgusti Led Stick (valgustid on kombineeritavad, annavad eri iseloomuga valgust tänu optilisele läätsele).

Äramärgitud tööd:

Martin Pärn ja Edina Dufala-Pärn – Kummipink

Tarmo Luisk ja Margus Triibmann – Rotermanni tänava terviklahendus, led-tänavavalgustid, valgustusega plastistmed, prügikastid, taimekonteinerid

Marta Kisand – Pulmavaibad – Eesti etnograafiliste vaipade kollektsioon

Eeskujuliku disaini mänedžmendi preemia – ByRoller

Ära märgitud:
AS Balteco
Fellin Furniture OÜ