Quod licet Volli…
Rahvusooperi toetuskontsert Voldemar Kuslapile olnuks õilis tegu, kui sellega poleks kaasnenud tülgastav retoorika. Sisuliselt ässitas Aivar Mäe kultuuriavalikkust kohtuvõimu vastu, tõstes loosungi: hea laulja või näitleja (dirigent, teadlane jne) tohib teda närvi ajavate paharettide sõrmi ukse vahele prõmmida. Sõbrad avaldasid maestrole inimlikku toetust, tehes muu hulgas pahatahtlikke, lausa rassistlikke üldistusi, nagu oleksid kõik 17aastased kaagid ja joodikud, kes ei mõista muud keelt kui vägivald. Kas need, kes Kuslapi käitumist kiitsid, said aru, et näitasid rohelist tuld ka kättemaksule – silm silma, sõrm sõrme vastu? Mitte, et keegi seda plaanis (poisid võinuks ju Kuslapile kohe vastu hakata, aga taandusid)…
Meenub Ekspressi lugu andekast näitlejast, kes jäi vahele kokaiiniga. Näitleja mitte nii andekad sõbrad röökisid siis, et väike narko pole mingi kuritegu ning et ajakirjanikud on sead. Veendumus, et staarile on “väike patt” lubatud, on omane ajastule, mis lõppes 20 aastat tagasi – siis kehtisid partei lemmikutele erireeglid. Näib, et paljud ihkavad seda aega tagasi.
Seni on vaid Lastekaitse Liit Mäed hurjutanud. Mida arvab rahvusooperi nõukogu?