Raadi film, Toomiku film

Ave Randviir märkas Marko Raadi portreedokumentaalis Jaan Toomikust nii looja- kui materjalipoolset süttimist.

Eesti kunstnike videolindil ajalukku raiumisega on lood see- ja teistsugused. Kui näiteks statistikat vaadata, võib öelda, et kõik on täitsa hästi – selles on põhisüüdlased kunstnike liit ja kultuurkapital, mis on regulaarselt kunstnike portreefilme tellinud 1999. aastast alates, ja neid sellest ajast saadik, umbest kaks tükki aastas, ka režissööridelt kätte saanud.

Mingitel põhjustel on aga kunstnikuportreede “žanr” jäänud põhiliselt üksikute pühendunud tegijate (nt Rein Raamat, Igor Ruus jt) mängumaaks, kus väljast tulijad käivad harva kätt proovimas. Tagajärjeks see, et uusi filme tuleb (õnneks), ja tulevad nad oma tuntud tubliduses, aga midagi sellist, mis sellest toodangust oma headuse või halbusega eristuks ja seeläbi tavalisest enam kõneainet pakuks, pole ses vallas mõnda aega sündinud.

Arvata võib, et portreefilmid kunstnikest pole ei meil ega mujal dokumentalistidele tänuväärseim põld kündmiseks. Kui portreteeritav pole just kõige laiema avalikkuse poolt tunnustatud rahvakunstnik või tõeliselt ekstravagantne ja sensatsiooniline isiksus, jääb tema vastu huvi tundvate inimeste hulk ehk filmi vaatajaskond garanteeritult alla dokumentaalfilmidele, mis tegelevad üldhuvitavamate ­teemadega, nagu sõda, holokaust, McDonalds’i kahjulikkus või koolivägivald. Kaamera käes, teise loojanatuuri intiimtsooni tungimine on aga juba iseenesest väga delikaatne ja ette­arvamatute tagajärgedega ettevõtmine – arvestada võib võimalusega, et film jääb üldse tegemata, või siis vihkavad režissöör ja “materjal” lõpptulemusena üksteist kirglikult.

“Toomiku filmi” tugevaks vundamendiks ongi esiteks see, et režissööri ja “materjali” vahel paistab olevat toimunud võrdsel tasemel, mõlemat osapoolt inspireeriv dialoog. “Paistab olevat” sellepärast, et Marko Raati on “Toomiku filmis” näha ja kuulda minimaalselt. Erinevalt näiteks Jaan ­Toomiku enda videotöödest (“Peeter ja Mart” 2001–2002, “Liina” 2003), kus kohal on ka küsija, esitab Toomik Raadi filmis kas monolooge või jälgitakse teda tema loomulikus elukeskonnas, sõprade keskel, väheke eemalt. “Materjali vastupanu”, mida Raat on maininud, pole lindile pääsenud või on jäänud montaažiruumi seinte vahele, igatahes ei paista see kinosaalis istudes kusagilt välja.

Olulise lisamõõtme annab filmile kindlasti laiem, ajaülesem konflikt, mille ümber lugu on ehitatud ning mis pole filmi õnnestumise seisukohalt sugugi ­väheolulisem kui Jaan Toomiku karismaatiline persoon. “Toomiku film” ei näita meile ainuüksi ühte konkreetset indiviidi, kes on sündinud aastal 1961, teinud need ja need tööd ning esinenud nendega seal ja seal (kuigi ka see, kunstnikust terviklikuma pildi loomiseks väga vajalik, arhiivikaadrite ning Toomiku videote ja maalidega osa on filmi sujuvalt integreeritud), vaid ka Kunstnikku, kes leiab ennast seismas teelahkmel või lausa loomingulisest kriisist.

Kuigi skulptorist sõber Jüri Ojaver naljatab filmis, et hoopis tema, mitte Toomik, pidavat hästi vastama Kunstniku stereotüübile (vähemalt välimuse poolest ja vähemalt õlletöösturite ettekujutuses), räägivad Toomiku enesekriitika, motivatsioonipuudus, kahtlused ja küsimused kunstnikuks ja loojaks olemise raskustest ja dilemmadest, mida võib nimetada ka stereotüüpseteks, kuna nad on oma ainukordsel kujul ajatud ja igavesed. Pakuks, et just selle, filmi filosoofilise skeleti kindlamaks kooshoidmiseks on sellest teosest välja jäetud liinid, mis mõnes tulevases, biograafilisemas “Toomiku filmis” võivad olla isegi väga tähtsal ­kohal – Toomiku perekond ja ­tema töö Eesti ­Kunstiakadeemias.

“Toomiku film” on üks võimalus teha Toomikust filmi. Nagu võib mõista filmi läbivast kujundlikust stseenist, kus Jaan peeglisse piieldes põnevuseseguse pelgusega sinna ilmuvat meest ootab (võib-olla on see tema, aga võibolla ei ole ka). Ei ole kindel, kelle silmad ja kas üldse, on suutelised nägema objektiivset tõde. Nimikangelase avatus ja tema tõed puudutavad aga selle filmi vaatajaid kindlasti.