Raamat geniaalsest mängumehest: “Lennart Meri. Vabaduse valus valgus”
Ajaloolane Olavi Pesti analüüsib oma koolivenna Henn Põlluaasa raamatut teisest koolivennast — president Lennart Merist.
Tutvusin oma koolivenna Lennart Meriga 8. mail 1976 tolleaegse Kingissepa ainsa võõrastemaja toas, kuhu mu oli kutsunud arheoloog Vello Lõugas. Valmistusime teele asuma mälestusväärsele Kaali meteoriidikraatrite inspekteerimisreisile. Vello luges muuhulgas ette mingi muinsusi käsitleva lõigu ühest 19. sajandi eesti ajalehest. Tekst oli muidugi vanas kirjaviisis (topeltkaashäälikud jms) ning Vello hääldas seda kirjapildi järgi. Selgitasin talle, et sellist kirja loeti ja loetakse ikka nii, nagu räägiti. Tagantjärele tundub, et just sellest Lennarti poolt õigeks tunnistatud märkusest sai alguse “Lennu-taadi” minu meelest liialdatudki lugupidamine minu vastu, mis kestis suurmehe surmani…
Järgmine pikem kohtumine leidis aset 1986. aasta varasügisel, kui Meri palus mind Saaremaad külastanud Mongoolia kirjanike delegatsiooni üheks võõrustajaks. Tol korral õppisin tundma Lennarti improviseerimisvõimet: kui tema jutt Saaremaa aluspõhjast ja Kuressaare linnuse ainukordsusest jättis mongolid ükskõikseks, orienteerus reisijuht välkkiirelt ümber. Kohanud teel Kaarma poole juhuslikult sealse kolhoosi esimeest Heino Uusi, paluti tal oma majandit näidata. See oli täistabamus: suure loomafarmi nägemisel oli idamaiste kirjameeste vaimustus piiritu!
Edaspidigi, juba presidendina, kutsus Meri mind sageli oma tähtsatele külalistele, nagu Taani eksvälisminister Uffe Ellemann-Jensen, Taani kuninganna Margrethe II või USA diplomaat ja poliitikaanalüütik Paul Goble, reisijuhiks. Kaks päeva enne Tema Majesteedi Saaremaa-visiiti varustati Kuressaare kindluse hoovis asuv 1941. a kommunistliku massimõrva ohvrite mälestuspaik tänu Meri välkimprovisatsioonile uhkete lipumastidega, et kõrgele külalisele kombekamalt eestlaste karmist ajaloost rääkida…
3. juulil 2000 sundis Eesti president Saksamaa energiahiiu Siemensi (hiljem skandaalseks osutunud) presidendi Heinrich von Piereri Riiast lähtunud Tallinnas maanduma pidanud erilennuki ootamatult Kuressaares maanduma, et temaga just siinses Kuurhoones lõunat süüa… Kuna suutsin giidi-jutu sellele viia, et Saaremaa viimane maamarssal Axel von Buxhoeveden oli abielus firma ühe rajaja tütre Charlotte von Siemensiga, oli Meri vaimustuses — selliseid asju ta nautis täiega. Pole võimatu, et just selle pisiepisoodi eest pälvisin järgmisel aastal V klassi Valgetähe, kui ametist lahkuv president neid eriti heldelt jagas.
Need ja teisedki lood meenusid, kui läinud aasta viimasel päeval Indias kommunistlikus Kerala osariigis asuvas hiiglaslikus hinduistlikus Amma ašramis (kloostris) mussoonvihma eest varjus olles uusimat presidendi elu ja tööd käsitlevat raamatut — Henn Põlluaasa “Lennart Meri. Vabaduse valus valgus” — lugesin.
Millegipärast see üsna vastuoluline ja puudusterohke raamat mulle meeldis. Võib-olla sellepärast, et autor ei kuulu ajaloolaste, ajakirjanike ega poliitikute “tsunfti”, kes tavakohaselt selliseid raamatuid kirjutavad, ning on seetõttu uurijana ehk suhteliselt(?) sõltumatu? Võib-olla sellepärast, et raamatus on ilmekalt ja kokkuvõtlikult esile toodud meie rahvusliku suurmehe kaks märgilist joont — geniaalsus ja mängurlus. Meri kohta on ilmunud palju raamatuid, kuid tema poliitilise tegevuse sellist kompleksset analüüsi ma ei mäleta. Autor selgitab (lk 366), et soovimata vähendada kõige selle positiivse, mida Lennart Meri korda saatis ja mida oli väga palju, osakaalu, leidis ta, et seni temast loodud kuvand ei ole õige, aus ega tasakaalustatud. Põlluaasa seda kuvandit õõnestavad tähelepanekud on enamasti argumenteeritud, mitte deklaratiivsed.
Kasuks tuleb teose teravmeelne ülesehitus: riigimehe tegevust käsitletakse kaasuse- ja sellest tuleneva problemaatika keskselt. Järjekindlalt ja loogiliselt on esitatud Meri seisukoht kõigis Eesti ajaloole oluliseks osutunud (ja ka mitmes väheolulises) küsimuses ning analüüsitud tema osa selle lahendamisel ning lahenduste järelmeid. Raamatut marurahvuslikus kallutatuses süüdistada, nagu teeb Olev Remsu oma arvustuses (vt Postimees AK 5.11.2011), on liiast. Küll ei saa ma päriselt nõustuda Põlluaasa Meri seisukohtade “fundamentalistliku” kriitikaga Eesti kodakondsuse laiendamise küsimuses (lk 149, 323 jm).
Näiteks väidetakse käsitletavas teoses üsna veenvalt, et Vene väed oleksid välja viidud ja Eesti oleks NATO liikmeks saanud ka ilma Meri Venemaaga sõlmitud riigiõiguslikult kahtlaste lepinguteta, mida meie ajalookaanon esitab ühe tema suurima kangelasteona. Remsu vastupidine väide võib olla selle ajupesu tulemus, mida meie uusima ajaloo “ainuõige” tõlgendamise sihis järjekindlalt ja plaanipäraselt tehakse.
Küll aga tuleb nõustuda Remsu märkustega teose pealiskaudse toimetamise, allikabaasi kitsuse ja kohatise veidra viitevaliku kohta. Häirivad sage liigsõnalisus ja asjatud kordused. Laialt on kasutatud ilmunud trükisõna, kuid liiga suur on Ilmavõrgule ja kollakale ajakirjandusele tehtud viidete osa.
Uurimus oleks veelgi väärtuslikum, kui autor intervjueerinuks asjaosalisi rohkem. Arhiivimaterjali vähene kasutamine on mõistetav, sest paljud asjakohased dokumendid on ju salastatud (ja mitmed veel olulisemad — nagu raamatust teada saame — lausa kadunud!).
Toimetajatöö nõrkust näitab trükivigade rohkus, mille hulka kuulub vist ka Heinz Valgu kuulsa hüüdlause lühendamine (lk 20). Märkasin ka isikunimede registrist väljajäänuid. Kiiduväärne on aga raamatu tabav fotovalik.
Kõigele vaatamata saame teosest kompaktse ülevaate Merist kui poliitikust ja tema määra(tlema!)tust osast Eesti uusima ajaloo “veduri” ja niiditõmbajana, veelgi enam — tänaseski ühiskonnas valitseva poliitilise mentaliteedi kujundajana. Selle vahel vaimustanud, vahel nörritanud Suure Mängumehe geniaalsus avaldus muu hulgas tema ettenägelikkuses. Nii oli talle paugupealt selge Moskva augustiputši läbikukkumine (lk 69), ta rääkis juba jaanuaris 1994, et kujunevad “võimukoridorid” ja “poliitbürood” võivad viia rahva võõrandumisele omaenese valitsusest, ning milline ohumärk on elementaarse mõiste “majanduspoliitiline julgeolek” poliitikakeelest puudumine (lk 164–165). Juba veebruaris 1993 hoiatas president: “Kahetsusväärsel kombel on meie naaberriigi demokraatlikud ümberkorraldused taganemas uue agressiivse, neokolonialismile orienteeritud välispoliitilise kontseptsiooni ees” (lk 171).
Olen autorile tänulik sellegi eest, et ta juhib tähelepanu mitmele tõigale, mida “peavoolu” ajalookäsitlustes kiputakse eirama või unustama — kas või okupatsiooniaegsete kommunistide masendavale osakaalule Eesti Vabariigi juhtimisel.
Vabaduse valguse põhjustatavat valu käsitlev raamat pole saanud oma tabavat alapealkirja mitte autorilt, vaid peategelaselt. 12. aprillil 1996 ütles Meri: “Ühes Stockholmis peetud kõnes ma püüdsin iseloomustada äsja taasiseseisvunud Eesti olukorda ja panin tookord oma kõne pealkirjaks “Vabaduse valus valgus”. Kuna ma ei saa enese kiitmist teiste hooleks jätta, pean ütlema, et see oli ja on praegugi päris hea pealkiri.” See on tõesti tõsi!
