Raamat iga edgaroloogi lauale: Tuuli Kochi paljastus Savisaarest
Kindlasti kuulub raamat “Savisaar – tujukas mängur” iga noore poliitikahuvilise neiu, aga miks ka mitte noormehe lugemislauale lausa kohustusliku kirjandusena. Autori, ajakirjanik Tuuli Kochi enda aegrida Savisaare suhtes algab 2002. aastal, kui nooruke, vaid 23aastane Tuuli on kõrgetel kontsadel astumas püünisesse ja vastu võtmas Savisaare meediajuhi kohta. Peaaegu armunult astub ta juhi kabinetist välja.
Sissejuhatus loob ootuse põnevale lugemisnaudingule. Saame teada, et Tuuli Koch on üks nendest, kellest oleks võinud saada Savisaare vihmavarjuhoidja või isegi midagi enamat, kuid ühel hetkel oli ta sunnitud valima: kas Keskerakond või ajakirjandus.
Tuuli armastab ja vihkab Savisaart ühekorraga. See raamat on nagu karikakramäng: armastan, ei armasta, armastan, ei armasta. Nii näib Tuuli enese käest küsivat kord kiites, kord laites juhti. Esimestel lehekülgedel saab punutud vägev intriig.
Raamatu suurim väärtus on Tuuli emotsionaalsus ja temaatika “Savisaar naistes”. Selle teemaga on maha müüdud mitmedki Kroonika ja Eesti Ekspressi numbrid. Sellega on ka autor kõige paremini kursis ja mõistab suurepäraselt Savisaare võrku jäävate daamide hingeelu. Kui noored naised otsivad Savisaare juurest turvatunnet, hoolitsust, truudust, aga ka isikliku võimujanu rahuldamist, siis mida Savisaar vastu saab? Armumise energiat, tähelepanu, meediahuvi hajumist keerulistelt küsimustelt naissuhetele.
Raamatust saab teada, et Vilja Laanaru, Evelyn Sepp ja Kadri Simson ei mahtunud lausa ühte ruumi ära. Vilja oli ametlik, Evelyn favoriit ja Simson sissetungija. Seejärel tulid Siret Kotka, Monika Batrakova.
Mis on aga Savisaare meetod? Kas endise Eesti õpilasmaleva komandöri teadmine, et ilusad neiud garanteerivad ka tugevate isaste huvi asja vastu, või on Savisaar loomult isalõvi, kes tahab valitseda karja emaste üle?
Kahjuks või õnneks pole see raamat ainult Savisaarest ja naistest, vaid üritatud on teha ka poliitilisi üldistusi. Ja siin on autor või toimetaja veidi näppu lõiganud.
1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse Savisaare positsioneerimisel on lausa hätta jäädud. Oleks võinud helistada Rein Kilgile või Hardo Aasmäele! Arutelu, et Savisaare venelembus tuleneb tema venelanna nimega emast, kuulub poliitnaiivsuse hulka.
Oleks oodanud aegreast lähtuvat käsitlust, sest see aitab mõista inimest protsessis ja kangelase muutumist ajas. Kuidas kujunes Rahvarinde liidrist ja Nõukogude Liidu lõhkujast, kelle vastu loodi Interrinne, venelembene poliitik? Pakun vastuse: poliitilised konkurendid erastasid teised looduslikud nišid – oravad võtsid koha puu otsas, IRL monopoliseeris rahvusliku temaatika, Villu Reiljan meelitas enda poole lehma- ja kartulikasvatajad ja ninasarvikule jäid piltlikult öeldes Aafrika haljad künkad ehk Narva ja Tallinna venekeelne elanikkond. Savisaar kohanes osavalt.
Nii ei saa lugeja raamatust palju teada aastatest 1987–1991, kui Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Plaanikomitee viimane esimees Edgar Savisaar lendas poliitilisele orbiidile, tehes telesaates ettepaneku moodustada Rahvarinne. Tänased revolutsioonid Põhja-Aafrikas näitavad, kui palju on eri võimalusi revolutsiooni (perestroika) muutumiseks verevalamiseks. Kahtlemata oli eestlastel 1991 rohkem õnne kui liibüalastel või süürlastel praegu. 1988. aasta suvel eestlased laulsid end vabaks, kuid vabaduse asemel saabus ebamäärasus ja majanduskriis ning 1991. aasta suvel roomasid juba tankid Tallinna poole…
Raamatu tugevamaid osasid on Savisaare viimane rahaskandaal ja kaitsepolitsei ettekanne Edgari jälgimise kohta aastal 2010. Võib-olla oleks võinud sellega ka alustada ja siis vaikselt ajas tagasi kerida. Igatahes on Tuuli osav kaitsepolitseid infoallikana ära kasutama.
Tervikuna on tegu tänuväärse teosega, kuid ilmselt mitte viimase käsitlusega Savisaarest. Arvan, et lähiaastad toovad lisa edgaroloogia varasalve.
