Maalehe kirjastuse värskes raamatus „Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides” vahendab juubilari filmijutte Maalehe ajakirjanik Alo Lõhmus. Raamatu vahel on DVD nelja Marani filmiga („Rabade vaikuses“, „Tutkad“, „Nõialoom“, „Tavaline rästik“), mis on rahvusringhäälingus tähtpäeva puhuks äsja restaureeritud.

Filmimehe loominguteele pühendatud näitus „Loodusfilmi tuhat nägu” on vana telemaja (Tallinn, Gonsiori 27) esimese korruse fuajees avatud 13. septembrist kuni oktoobri lõpuni. Näituse koostas ERRi muuseum ning see läheb novembrist rändama ka teistesse Eestimaa paikadesse.

Rein Maran on sündinud Tartus 13. septembril 1931. Aastal 1972 lõpetas ta Üleliidulise Kinematograafiainstituudi teadusfilmi operaatorina. 1967. aastal asus tööle Tallinnfilmis, hiljem Eesti Telefilmis. Marani eestvõttel asutati 1964. aastal fotogrupp “Stodom” ja 1989. aastal Tallinna Fotoklubi. Aastail 1989–1993 oli ta Eesti Kinoliidu juhatuse esimees. Alates 1996. aastast õpetab Tallinna Pedagoogikaülikoolis kultuuriteaduskonna filmi ja video erialal (tänaseks Balti filmi- ja meediakoolis). Lisaks on Maran teinud mängu- ja tõsielufilmides operaatoritööd.

Katkend raamatust „Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides”:

Piirivalvurid tõid meie juurde elama ühe rongapoja ning me ise korjasime üles kaks perest maha jäänud ristpardi poega. Juba siis puutusin ma kokku linnupoegadele omase käitumisega: nad järgnevad sellele, keda esimesena näevad, peavad seda olendit emaks.
Need pojad hakkasid meil tõepoolest järel käima, nagu ka filmis näha on, ja me ei osanud nendega mitte midagi peale hakata. Vanad linnud olid juba merele läinud, me püüdsime poegi paadiga neile järele sokutada, aga see oli lootusetu: vanalinnud läksid eest ära, nad ei võtnud poegi omaks. Kes jääb maha, see jääb maha. Nõnda elasidki need kaks pardipoega meie ruumis, lõpuks nad isegi magasid rahulikult minu rinna peal, kus oli öösiti veidi soojem.