“Muusikale” on esimene osa autobiograafilisest triloogiast pianist Aksel Vindingu kujunemisloost. Nagu Bjornstadi impressionistlik, meloodiline ja kaasahaarav muusika, võlub ka tema kirjandus samamoodi.Tempod on täpselt paigas – staccato –, iga noot eraldi pingestatud – ja kulminatsioonihetkedel sundimatu crescendo. Üldstiil on mõõdukas-voolav (moderato).

Tegevus toimub 1960ndate lõpu Oslos, taustaks pole aga biitlid ja rollingud, vaid Bach, Beethoven ja Schumann. Romaan algab Akseli ema traagilise uppumisega. Vastupidi paljudele teistele raamatutele, kus selline trauma hilisematel lehekülgedel end kuidagi etteaimatavaks teeb, siin seda probleemi pole – kõik on usutav, nagu ka tegelastegalerii alates Akseli müstilisest ja kaunist armastatust Anja Skoogist kuni koketse ja karismaatilise klaveriõpetaja Selma Lyngeni.

Aksel suubub klaverimängu, ent mitte ema mälestuseks, vaid ta mõistab, et see ongi ta saatus. Painava harjutamise ja närvipinge kaudu õpib Aksel, et soolopianist ei saa endale lubada ühtki viga ega kõrvalekallet; vaid see, kes on valmis ohvriteks täiuslikkuse nimel, saab selle tee valida.

“Kõige tähtsam on mitte kunagi ükskõikne olla. Isegi kui sa harjutad, pead sa mängima nii, nagu oleks iga stroof, iga klahvilöök viimane, mida sa siin elus teed” (lk 151).

Ilus ja liigutav raamat, soovitatav mitte ainult muusika-, vaid ka Elu sõpradele.