Katariina Krjutškova, Kadri Paas “Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss”

See on väga hea raamat. Aga selle headusele on praktiliselt võimatu osutada. Ka meie “kõike lubaval postmodernsusel” on tihke moraal, millest sõltumatuse saavutamine tähendaks ühtlasi elujõuetust ja lootusetut akommunikatiivsust. Siin lähedal on moralismi üldine paradoks. Millele apelleerib moralism? Ikka meeleparandusele. Sellele, et hurjutamist võetakse kuulda, sellele, et inimene parandab oma meelt. Paradoks – psühholoogiline paradoks – on aga selles, et meeleparandajaid ei sallita. Mitte kuskil. See on lausa kultuuriuniversaal (toetun ühe enimtunnustatud antropoloogi Robert B. Cialdini kinnitusele). Kui oled mölakas, ole surmani, sest meeleparandus on tuuleliplus, mida andestatakse veelgi vähem.

Kui välmida sõnaühend “endine kommunist”, siis kummale sõnale asetatakse moraalset hinnangut põlistav rõhk? Kas olulisem on “endine” või “kommunist”? Ah?

Avalehele
13 Kommentaari
Loe veel: