Raamat, mis põhjustab vägivalda
Vendade Albert ja Allen Hughesi (“From Hell”) lavastatud “Eli raamat” (The Book of Eli, 2010) on nagu hübriid spagetivesternist, postapokalüptilisest road movie’st ja koomiksilikust superkangelasest.
Kolmkümmend aastat pärast maailmalõpuni viinud sündmusi rändab Eli-nimeline mees (Denzel Washington) lääne suunas, sest Jumal ise käskis tal seda teha.
Tema seljakotis on viimane teadaolev Piibli koopia. Teel kohtub ta igasuguste kaakidega, kellest enamik sureb. Eli on rahulikult oma asja ajav mees, aga temaga tüli norida ei tasu. Tema võimed võitluskunstide ja relvakäsitsuse vallas on sellised, et nii mõnigi koomiksi superkangelane läheks kadedusest siniseks. Eli esimene suurem võitlusstseen teeröövlite kambaga oleks nagu mõnest Frank Milleri raamatust. Teose ilmsete mõjutajatena tulevad meelde ka Sergio Leone vesternid ning Mad Maxi filmid.
Tee viib mehe läbi väikelinna, mida valitseb Carnegie (Gary Oldman) oma kõrilõikajate kambaga. Carnegie on aastaid otsinud Piibli koopiat, sest usub, et selle sõnu kasutades suudab ta inimesi veelgi mõjusamalt oma tahtele allutada. Kamba konflikt Eliga on möödapääsmatu.
“Eli raamat” lihtsakoelise seiklusloona on igati efektne ja haarav.
Häirima hakkab aga loo filosoofiline poolus, mille võiks kokku võtta väitega, kui sul on Piibel, siis on kõik timbulimbu. Siis ei võta sind nälg ega janu ega kuulid. Filmis on viited sellele, et maailmalõpu toonud sündmused olid ajendatud religioonist. Sellepärast polegi Piibleid rohkem säilinud, sest ellujäänud põletasid kõik koopiad. Loo kestel lahkub terve trobikond inimesi elust, sest üks fanaatik kaitseb Piiblit ja teine ihkab seda ekspluateerida. Aga ühtegi tõeliselt positiivset asja selle Piibliga seoses ei toimu. Ja lõpetuseks jääb ikka kõlama selline sõnum, nagu inimkonnal oleks seda raamatut äärmiselt vaja ning selle nimel võib tappa ja ohverdada.
“Eli raamat”
Alates 15. jaanuarist: Tallinn – Cinamon, CC Plaza;
Tartu – Cinamon; Narva – FC Astri
