Liivi elu teeb meile nähtavaks eesti koolmeistrite varjatud võitluse, kus kirikhärrad püüdsid suruda haridust ahtaisse raamidesse ja hoida eesti soost kooliõpetajaid kontrolli all, sest eesti laste õpetajatelt ei oodatudki liiga head õpetamist, seda peeti lausa ohtlikuks.

Nii kirjeldab Liiv, kuidas ta 1882. aastal paari-kolme ärksama õpetajaga nõudis mõisahärra von Rennenkampfilt Väike-Maarja kihelkonnakooli järgmisi aineid: usuõpetus, ristikoguduse ajalugu, eesti keeles kirjutamine, matemaatika, geograafia, loodusõpetus, geomeetria, vene ja saksa keel, ajalugu, füüsika, nelja häälega laulmine ja soovijatele ka viiulimängimine.