Raasiku küla saab oma Tšehhovi

Muusik, teatritegelane ning klubi juht Ivar Põllu kirjutas vabaõhu­näidendi Gustav Ernesaksast ja tema noorpõlve­kehastusest Oa­matsist. Veiko Märka uuris, kuidas müütiline koorijuht ­lavaküpseks sai.

Näidendi peategelasi, Ernesaksa ja Oamatsi, kehastavad Tõnu Aav ja Martin Mill.

Teades mõlema mehe koomilist talenti, on tegu ilmselt väga naljaka tükiga?

Naljakas raam on sel lool tõesti, aga sisuliselt on tegu väga tõsise näidendiga. Olen ammu tahtnud kirjutada nii-öelda külanäidendit, kus tavalised inimesed räägiksid oma asju. Seni pole juhust olnud. Nüüd järsku avastasin, et Ernesaksale, kes on üle-elusuuruses legend, sobiks raamiks tavaline külamiljöö, mis toob tema suuruse paremini välja. Kuidas Ernesaksa suurus peegeldub tavaliste inimeste tegudes. Lavastaja Vahur Keller ütles, et see tükk on nagu Tšehhov Raasiku külas.

On selles näidendis veel tegelasi, keda sa tahaksid esile tuua?

Kõik tegelased on väga olulised.

Mida sa varem oled teatrile kirjutanud?

Kõige olulisem on muusikal “Hea lugu” Endla teatrile.

Miks sa kirjutasid “Ernesaksa...”?

Sellepärast, et Urmas Lennuk ei kirjutanud. Ma oletan, et tal oli liiga vähe aega. Seega olen ma nagu vaese mehe Lennuk. Aga et mitte seda olla, tegin hoopis teistmoodi, kui tema oleks teinud.

Oled sa kohapeal esitamispaika vaatamas käinud?

Jah, kohe alguses käisin koos lavastajaga. See oli päris problemaatiline paik. Legend on suur, aga kohapeal pole ühtegi nii võimsat objekti, mille umber mäng saaks käia. Etendused on vana kirikuaseme juures vanal surnuaial. Ernesaks käis sealkandis vanaisa juures ja mõisnike suured hauaristid hirmutasid teda. Vanaisa perekonnanimi oli Lass ja Ernesaks on sugulane ka näiteks Liis Lassiga.

Kuidas sa Oamatsini jõudsid? Ma saan aru, et see on suurepärane keeleline leid, aga rolli sisu?

Oh, see on vana nali. Ma olen seda lapsest saadik teadnud – Ernesaks ja Oamats. Mõtlesin, et kuna Ernesaks oli hingelt maapoiss, siis Oamats kujutaks tema nooruspõlve alter ego’t. See on Ernesaks, kes ei tea veel, et ta on Ernesaks.

Lugesin kõik need raamatud läbi, mis temast on kirjutatud ja mida tema on kirjutanud. Ta on väga libe kirjutama väga palju, ütlemata selgelt välja, mida tegelikult mõtleb. Aga tänu sellele oskas ta elada nii, et teinud kellelegi liiga, ei astunud parteisse, kuid sai palju käia välismaal.

Väga eestlane oli.

Kas sa tänapäeval ka selliseid oamatse enda ümber näed?

Loomulikult. See on ju valikute küsimus: kas anda alla või edasi püüda. Põhimõtteliselt on oamatsid kõik noored mitte väga andekad inimesed, kellel on valida, kas hakata midagi päriselt tegema või teha seda, mida teised temalt ­ootavad. Ernesaks sai aru, et ta pole andekas, aga ta koostas programmi, mille järgi ennast üles töötada. Muusikat õppima läks ta suure vaevaga.

Kuidas ei olnud andekas? Kui palju populaarseid laule ta ometi kirjutas.

Seda küll. Aga see on omaette lugu, et väga paljud “päris” heliloojad ei pidanud teda omavääriliseks.

Kas Ernesaksal üldse oli negatiivseid külgi või puudusi? (Ta ise kirjutab ühes intervjuus, et ei oska laulda.)

Suhteliselt impulsiivne ja äkiline oli. Hajameelne – näiteks oma riietuses.

Kui Ernesaks praegu siia, Genialistide klubisse tuleks ja ütleks oma kuulsa laulu sõnadega: “Hakkame, mehed, minema!”, kuhu sa minna tahaksid?

Sinna, kuhu Ernesaks kutsub.

Kuhu t a kutsuks?

Koori proovi.

Oled sa ise kooris laulnud?

Nädal aega, keskkooli ajal. Koorilaulu fenomen on väga võimas asi. Enne laulukoori minekut sain ettekujutuse koori elust ja suguelust ja sain aru, et inimesed ei käi kooris laulu pärast, vaid selleks, et juua, suguelu elada ja reisimas käia. See oli muide kirikukoor.

Küsimus, mille pärast koori teha, on ka näidendis sees. Ernesaks ütles, et koori esmaseks eesmärgiks on ikkagi laul. Aga oma RAMis pidi selle eest pidevalt võitlema, et seltskonnaelu ja haltuurad võimust ei võtaks. Ernesaks kirjutas ju naljakaid pamflette džässi ja estraadimuusika vastu. Samas tema enda koori poisid käisid koos Ervin Abeli ja Jaanus Orgulasega estraadikava “Terekest kah!” tuuril. Tuuri plaadil laulab ju ka RAM.

Tema kooriga juhtus lõbusaid lugusid, mis on ka näidendis sees. Ükskord jaaniööl jäid nad rongist maha. Ernesaks tantsitas ja kräunutas siis perroonil külatüdrukuid.

Kuidas Genialistide klubil läheb?

Teeme remonti uues asupaigas Magasini 5. Ning 9. augustil on seal Tartu Uue Teatri esietendus – Jevgeni Griskovetši “Vene rännumehe ülestähendused” Ott Aardami, Mart Aasa ja Tõnis Leemetsa esituses. Sügiseks tuleb Undi, Vahingu ja Hermaküla teemaline lavastus “EndSpiel” Pärmivabriku piirituselaos.

Milliseid suve­eten­dusi sa ise sel suvel vaadanud oled ja edaspidi kavatsed vaadata?

Ma ei ole mitte midagi näinud. Tööd olen teinud ja perre sündis ­pühapäeval (13. juulil – Toim.) teine laps – tütar Juula.

Siis on sul ­isegi 31. juulil esikale tulemisega raskusi.

Jah. Ma ei teagi, võib-olla saab kellegi auto peale. Aga mitte tulla oleks hea võimalus. Sest järsku näitlejad küsivad: mis jama sa kirjutasid, mis jama see on?

Miks nad peaksid nii tegema?

Mul oli hirm seda kirjutada. Esiteks Ernesaksa suuruse pärast, teiseks pidi Ernesaksa esialgu mängima Lembit Eelmäe, kes minu jaoks pigem pole enam inimene, vaid astraalne näitleja. Ma ei kujuta ette, kuidas Tõnu Aav seda osa mängima hakkab, aga arvan, et ta teeb seda suurepäraselt. Aga kui oleksin vahetust ette teadnud, oleksin ilmselt teistmoodi kirjutanud. Kui tükis oli varem suur pühalikkus, siis nüüd saab ehk rohkem nalja.

Ernesaks on defineerinud, mis on õnn, järgnevalt: “Töötada sellel alal, mida harrastaks ka vabal ajal.” Mida on sul sellele lisada?

Olen temaga täitsa nõus.

* muusikaline etendus

“Ernesaks ja Oamats”

esietendub 31. juulil, Harju-Jaani vana kiriku platsil.