Andrew Fetterly Wilkes Krier (foto: Ashley Eberbach)

Juuni esimene esmaspäev, mil ma maailmale lihtsalt Andrew W.K. nime all tuntud Andrew Fetterly Wilkes Krieri telefonitoru otsa saan, on New Yorgis tavatult külm ja pilvine. Päikselise loomuga Andrew’le see aga just meeldib. “Varasuvi on siin kõige kaunim aeg; järgmise kahe kuu jooksul läheb liiga kuumaks ja niiskeks,” nendib miljonite lemmik, rokkstaar, meelelahutusärimees, motivatsioonilektor ja tänavuse Rabarocki peaesineja

Pisikese poisina klaverit õppinud Andrew W.K. on tõesti mees nagu orkester: pidutsemise, laulmise, kitarri-, klahvpilli- ja trummimänguga tegelemise kõrval on ta jõudnud juhtida telesaateid, pidada plaadifirmat, teha produtsenditööd ja kõigele lisaks rajada Manhattani südamesse suure ööklubi, mille mainekas Zagati restoraniteatmik hindas 2010. aastal New Yorgi parimaks tantsupaigaks. Asutuse kava reedab, et lisaks diskodele toimub seal ka metal-kontserte ja menufilmi-põhist veepüssidega osalusteatrit (“Terminator Too, Judgment Play”).

“Kontsertsaalil ja tantsuklubil Santos Party House, mille kallal alustasime tööd juba 2006. aastal ja mis avas uksed 2008. aastal, läheb praegu paremini kui kunagi varem,” kiidab Andrew. “Santose käimalükkamine oli väga raju kogemus. Mul puudub kesk- ja kõrgharidus, aga klubi avamine oli natuke ärikoolis käimise moodi. Lõpetanud ma seda veel pole, õpin alles.”

Eesti-esinemine kui maailmaturnee mõtteline pikendus

Andrew’l on selja taga kolmenädalane maailmaturnee. “Kröömigi liialdamata — see oli meie kõige suurem ja kõige parem ringreis läbi aegade,” kinnitab ta, lisades, et on koos bändiga praegu parimas vormis ja rõõmustab võimaluse üle tutvustada end Eesti publikule senise karjääri parima etteastega.

Ehkki Rabarocki-kontsert pole ametlik osa nädala eest Jaapanis päädinud maailmaturneest, lubab Andrew W.K., et siinsele publikule esitatav kava ei erine millegi poolest albumi “I Get Wet” kümnenda sünnipäeva turnee programmist: “Festivali korraldajad ise spetsiaalselt palusid, et esitaksime just seda kava. Kuigi Jaapani ja Eesti kontsertide vahele jääb kolm nädalat, pakume publikule täpselt sama elamust.”

Nendingu peale, et eelseisvast plaadist pole seega ilmselt lootustki kontserdil aimu saada, lohutab Andrew, et midagi uuemat publik siiski kuuleb. “Kõigepealt mängime debüütalbumi algusest lõpuni läbi, siis tuleme tagasi ja teeme paar lugu hilisematelt plaatidelt ja vähemalt ühe päris uue pala ka kindlasti,” tõotab staar. “Võin lubada, et see on festivali jaoks täpselt sobilik laul — selline hästi kiire.”

Uus plaat on party!

Uue albumi kallal on Andrew W.K. töötanud “mõnes mõttes isegi juba kaks aastat”. Kuna sel suvel on palju esinemisi, ei saa plaat küpseks enne augustit-septembrit, ilmudes alles järgmisel aastal.

Küsin igaks juhuks, kas uus plaat tuleb peotujuline rock’n’roll nagu ülejäänud bändialbumid, mitte järg 2009. aasta “Cadillac 55-le” — ainult klaveril esitatud instrumentaal-improvisatsioonilisele sooloteosele. “Ei, lisaks klaverile kõlavad uuel plaadil süntesaator, ohtralt kitarre, võimsad trummid, karjumine ja laulmine… Või, noh, rohkem siiski karjumine,” möönab Andrew. Instrumentaalkarjääri jätkamise võimalust ta küll ei välista, eriti kui pakun, et järgmisel soolohelindil võiksid kõlada vaid löökriistad. “Päris hea idee; ma polnud selle peale varem mõelnudki,” muigab mees, kes on aastaid stuudios trumme mänginud ja tegelikult ka “Cadillac 55” peal kohati kätega klaverikaant trummeldab.

Produtsent ja plaaditööstur

Ehkki 2008. aastal produtseeris Andrew W.K. Lee “Scratch” Perry albumi “Repentance”, ei tegele ta produktsioonitööga praegu väljaspool oma plaadifirma STEEV MIKE tegemisi. “Pole kutsutud,” tunnistab ta. Isegi oma leibeli artistide töösse sekkumine sõltuvat olukorrast. “Mõnikord võtan kogu protsessist põhjalikult osa, teinekord keeran lõpliku miksi või annan selle juures ainult nõu,” kirjeldab Andrew. “Igal juhul püüame alati saada parimat tulemust. Vahel on see minu panusetagi täiuslik, vahel aga tunnen, et saan midagi lisades asja paremaks teha.

Hetkel polegi leibeli all rohkem artiste kui Aleister X, kes töötab uue albumi kallal ja pani äsja kokku eriti vinge diskorikollektsiooni “Black Skull Music Mixtape Vol. I”, ning Cherie Lily, kes lisaks soolokarjäärile on minu bändis tantsija ja laulja ning muidugi mu kallis abikaasa,” annab omanik plaadifirma tegemisest kiire ülevaate.

Artisti sürreaalsuseni reipatujulist Twitteri-kanalit seirates silmasin intrigeerivat pilti, millel “vormis” — valgete teksaste ja T-särgiga — Andrew W.K. istub suures nahktugitoolis kamina taustal, tema jalge ees salk teisi samasuguseid Andrew-vormis inimesi. “Saabusin äsja tagasi kaks päeva kestnud videovõtetelt New Jerseyst,” selgitab ta kommentaariga “Books are Party!” varustatud ülesvõtte tagamaid. “Video valmib mu esimese albumi “I Get Wet” eriväljaande jaoks Century Media tellimusel avapalale “It’s Time To Party”, mis on ka esimene lugu, mida esitame Rabarocki kontserdil. Foto, mida sa nägid, on stseen videost, kus ma loen unejuttu.”

Identiteedi lahustumise võlu ja valu

“Kuulutasime Twitteris, et otsime inimesi, kes tahaks videos osaleda. Viimaks tuli neid kokku 50, mõned päris kaugelt,” muljetab party-metallist. “Kõigile anti jalga valged teksased, selga valge T-särk, ning must parukas neile, kellel endal pikki juukseid polnud, ja nad pidid mängima Andrew W.K-d.” Artisti sõnul oli asja juures eriti naljakas see, et “kloonid” nägid rohkem Andrew W.K. moodi välja kui tema ise.

Identiteedist ja selle lahustumisest meelelahutustööstuse heitlikes voogudes võiks Andrew W.K. ilmselt paljugi rääkida — pärast plagiaadisüüdistusi Steev Mike’i nime taha varjunud salapäras(t)elt isiku(te)lt, kohtuskäiku ja pentsikut avaldust, milles Andrew W.K. näoga mees väitis, et Andrew W.K. on tegelaskuju, keda tema mängib juba mitmenda inimesena, on aga ometi asju, millest inimene, keda ma intervjueerin (ja kes filosoofiliselt võttes võib, aga ei pruugi olla Andrew W.K.), ei tohi kohtuniku otsuse tõttu rääkida. Lisaks on teemasid, mida üles võtta talle lihtsalt ei meeldi. “Me võime sellest rääkida, aga kindlasti kujuneb vestlus sellevõrra masendavamaks,” ohkab ta.

Ma ei tea, kas see on Andrew’ sünnipärane sümpaatsus või hoolikalt kalkuleeritud psühholoogiline manipulatsioon, aga telefonivestluses jätab ta maailma kõige siirama inimese mulje, mistõttu ma vana haava edasi ei torgigi — keda huvitab, leiab Wikipedia ja Google’i abiga niikuinii kõik, mis artisti tabanud ebameeldivuste kohta kusagil öeldud on.

“Süüdistada sarimõrtsuka käitumises õudusfilmi on väär”

Küsimuse peale motivatsiooniliste loengute pidamise kohta läheb artist aga jälle elevile. “Seda pole veel ametlikult välja kuulutatud, aga ma räägin hea meelega — pean septembris loengu My Little Pony fännide kokkutulekul,” seletab Andrew ja uurib, kas ma tean, kes need on. Juhtumisi olen nunnude ponidega multikasarja noortest ja keskealistest meestest austajate kildkonnast tõesti teadlik. “Bronies for the win!” lausun kinnituseks ettevaatlikult. “Täpselt! Sa tead, millest ma räägin!” rõkkab Andrew. “Igatahes, mind kutsuti neile motivatsiooniloengut pidama.”

Mõned sotsioloogilised uuringud on näidanud, et neile, kelle jaoks pole olemas lihtsaid vastuseid ja kes tõesti hädasti abi vajavad, võivad eneseabiraamatud teha rohkem kahju kui kasu. “Inimesi, kes on hädas, ei aita keegi peale nende endi,” põrutab Andrew, kui seda mainin. “Sellised avaldused meenutavad mulle väiteid, mida võis kuulda siis, kui sündis rock’n’roll — et see muusika on halb, ei aita inimesi, vaid paneb nad halvasti käituma, ajendab kuritegevusele ja toob esile küljed, mis peaksid peitu jääma.”

“See, mis sa ütlesid, peab vahel kindlasti paika, kuna igas tegevusvallas, olgu selleks loengupidamine, muusikategemine või filmindus, on valik väga lai,” nendib innustuslektor seejärel. “Aga väita, et igasugune eneseabi-õpe on ainult kahjulik, on liialdus.

Kui keegi tuleb rääkima, et kuulis raadiost minuga tehtud intervjuud või mu muusikat ja see tegi tal tuju heaks, siis rõhutan alati, et mitte mina ei parandanud tema enesetunnet, vaid ta ise, leides midagi väärtuslikku selles, mida mul pakkuda oli,” selgitab Andrew W.K. oma vaateid. “Ükskõik kelle jaoks on aga liiga suur koorem kanda vastutust kellegi teise heaolu eest peale iseenda oma. Kõik, mida traditsioonilise eneseabi-nõustamisega tegelevad inimesed pakuvad, on ideed teistele inimestele vaagimiseks. Süüdistada neid selles, et nad teevad inimestele halba, pole solvav mitte ainult autoreile või esinejaile, vaid ka publikule — antakse ju mõista, et nad pole mõtlemisvõimelised,” pahandab ta. “Normaalne inimene ei hakka ju pärast õudusfilmi vaatamist teisi nottima. Süüdistada sarimõrtsuka käitumises õudusfilmi on väär. Sama lugu on eneseabiga.”

Raamat on töös, kõrvalprojekt riiulis

Küsin, kas härra ise midagi kirjutada pole mõelnud, kujutades vaimusilma ees juba pealkirja: “Andrew W.K.’s Zen of Partying”… “Esimene Andrew W.K. bootleg-plaat — mitte lihtsalt allalaaditavad failid internetis või tõmmis CDR-kettal, vaid päris tiražeeritud bootleg –, mis millalgi 2002. aastal ilmus, kandis täpselt seda nime!” rõõmustab muusik kokkusattumuse üle, tunnistades seejärel, et töötab küll raamatu kirjutamise kallal, aga vahel olevat see hirmus raske. “Õigekiri ja grammatika pole mu tugevamad küljed,” möönab põhiharidusega Andrew. “Aga ma loodan, et oluline osa mu eneseväljendusest pääseb kirjasõnas löögile. Raamat on töös!”

Mõne aasta eest oli Andrew W.K. aktiivne eksperimentaalse mürarokk-kollektiivi To Live and Shave in L.A. ridades, kuid nendib, et kuna TLASILA liider Tom Smith, keda ta peab enda suureks eeskujuks, kolis Saksamaale, on temaga näost näkku koos töötamine praegu keeruline. “Aga me kohtusime vähem kui aasta tagasi, kui ta USAs külas käis. Olen väga õnnelik, et olen saanud temaga koos mängida ja üldse tema projekte kuulda,” rõhutab Andrew. “Ta on fantastiline kunstnik ja ma loodan väga, et saan temaga veel kunagi koostööd teha.”

Oma tegude eest vastutagu igaüks ise

Uimastid, olgu legaalsed või ebaseaduslikud, paistavad olevat lausa vältimatu osa kõvemat sorti pidutsemisest — elustiilist, mida Andrew W.K. peaaegu lakkamatult glorifitseerib. Küsin talt, kas see on paratamatu. “Tegelikult mitte, aga see ei tähenda, et uimastite kasutamist peaks taunima,” arvab staar, kelle seisukoht globaalse narkosõja küsimuses on väga lihtne: kõik uimastid olgu legaalsed.

“Kas mõni lootusetu sõltlane pole kunagi tulnud ütlema, et just sinu kümnenditagune nõuanne “panna kõvasti pidu” (party hard) on süüdi selles, et tema peab nüüd endale fentanüüli silmamunasse süstima ainuüksi selleks, et end normaalselt tunda?” ei jäta ma pinnimist. Andrew tunnistab, et midagi sellist pole seni juhtunud, küll aga on huvitav sellist vestlust ette kujutada… “Muidugi ütleksin ma talle, et oma tegude eest vastutab ta ise. Uimastisõltlastele on tüüpiline oma käitumises teisi süüdistada,” pareerib ta.

Paistab, et see pole omane ainult narkomaanidele; pahurate lapsevanemate tungival soovil loobus telekanal Cartoon Network tootmast viiendat hooaega Andrew’ juhitud saatele “Destroy Build Destroy”, mille ülesehitus oli üsna lihtne: kaks teismeliste võistkonda lammutasid mõne masina juppideks ja ehitasid ümber. Ülesandega edukamalt hakkama saanud võistkond sai saate lõpuks pilbasteks lammutada teiste võistlejate ehitatud kaadervärgi. “Sarjas toimusid alatasa plahvatused, sõge rokker jooksis ringi ja karjus… Otsustati, et see pole lastele sobilik meelelahutus,” lööb Andrew käega.

Soovitus festivalipublikule: kaelalihased soojaks!

Mida peaksid Rabarockile tulijad enne Andrew W.K. esinemist silmas pidama? “Kõige tähtsam on teha venitusharjutusi kogu kehale, kuna oodata on tantsu ja möllu,” rõhutab Rabarocki peaesineja täiesti tõsisel häälel. “Tehke soojaks käelihased, jalalihased, põlvekõõlused, sääremarjad, isegi käelabad ja sõrmed, aga eelkõige kaelalihased, sest õige kontserdikäitumise puhul annab just kael end kindlasti järgmisel päeval tunda. Ma olen aastaid headbangin’ud ja isegi minul hakkab kael vahel valutama, kui ma enne venitusi ei tee,” hoiatab ta.

“Ülejäänud osas tehke, mida vajalikuks peate, et end õigesse peoseisundisse viia. Kuni teie lõbutsemine teisi ei riiva, tundke end vabalt ja minge liiale. Let’s go crazy!”WK sekundigaAndrew Fetterly Wilkes Krier on sündinud aastal 1979 Californias, elab, töötab ja pidutseb New Yorgis.

Ta on laulja, multiinstrumentalist, produtsent, klubi- ja plaadifirmaomanik, lastesaatejuht, peab motivatsiooniloenguid ja on näidelnud telesarjades ja filmides.

Ta on välja andnud kuus albumit — neist üks (“55 Cadillac”) on instrumentaalne klaveriplaat ja kaks (“The Japan Covers”, “Gundum Rock”) koosnevad üksnes Andrew’ kaveritest Jaapani muusikast ja ilmusid ka müügile vaid Jaapanis.

Andrew W.K. esineb Rabarockil laupäeval, 16. juunil.