Hiljuti võis Tallinnas näha Bogus?aw Schaefferi “Stsenaariumi”, mis ka loetud tekstina pakub suurepärast mõtlemisainet. Schaeffer kirjutab, et “kunstis on justkui reaalne sfäär, kus kõik toimub nii, nagu on tegelikult, ning unistuste sfäär, mis vastab kunstniku ja intsitutsioonide püüdlustele ja kavatsustele”.

Kas tegelikult ei ole nii terve meie sootsiumiga? Kas lõhe kahe sfääri vahel ei haiguta kõikjal üha laiemalt? Ning kas see ei peitu keeles?

b.

Mulle tundub, et kaasaegne sõnaseadja peaks endale aru andma sellest, millistes tingimustes ta sõnu mõtteks seab. See aruandmine hakkab hägustuma. Sõnaseadmisest kaob kunst. Seda asendavad tellimused, rubriigid, kiirus, toimetamine või toimetaja puudumine. Ainuke mis jääb ja paisub, on tõetaotlus. Küsimus on: kuidas tõele näkku vaadata?

c.

Mida näha näiteks ajalehe peatoimetajas (Priit Hõbemägi), kes väidab oma kolumnis, et “oma kirjutises läheneb ta teemale õiglustundest ja tervest mõistusest lähtuvalt”?  Sümptomit.

Mida näha ühe kirjaniku (Priit Uring) artiklis, kus ta väidab, et näiteks “referendumiküsimus(ed) on tegelikult üleisikulise tähtsusega ja vastused sellele (neile) ei sõltu persoonide meelevallast, vaid rahva tahtest”? Sümptomit.

Mis ühendab ELi pooldavat peatoimetajat ja kirjanikku, kes on sellesama intsitutsiooni vastu?

Objektiivsuse ja subjektiivsuse segiajamine.

d.

Peatoimetaja esindab omasõnutsi “õiglustunnet” ja “tervet mõistust”. Muidugi pole vaja defineerida, need mõisted on justkui tuttavad kõigile. Nagu “headus” ja “Jumal”. Kirjanik räägib “rahvast”. Rääkides rahvast, räägib ta justkui rahva nimel, rahva eest. Ta esindab rahvast, nii nagu peatoimetaja esindab tervet mõistust ja õiglustunnet.

Mulle aga tundub, et kirjanik ja peatoimetaja esindavad rohkem ennast. Nii nagu mina esindan eelkõige ja ehk ka ainult mind.

e.

Aga kuhu jääb rahvas? Terve mõistus?

Rahvas. Miks vastandab kirjanik “persoonide meelevalla” ja “rahva”? Kas rahvas ei koosnegi nendestsamadest meelevaldsetest persoonidest?

Neid, kes kõnelevad rahvast, on palju. Kuid tihtipeale jäetakse suur osa inimesi rahva definitsioonist välja. Euroopa Liitu pooldav poliitik vastandatakse rahvale, kuigi põhiseaduses seisab kirjas, et just teda määrab rahvas võimu teostama (PS VIII, § 103).

f.

Ühe luuletaja (Rudolf Rimmel) suitsiidinoodis seisab kirjas: “Ärge võtke minu otsust ja tegu kui vabasurma, vaid kui viimset kujundit. Kui astume Euroopa Liitu, kustub eesti rahvas ajaloo seisukohalt sama kiiresti nagu mina hetkeajas.”

Sama asi. Luuletaja räägib “rahva”, rahvuse nimel. Ta justkui teab, et temas kõneleb objektiivne tõde. Ning selle sügava teadmise tõttu on ta valmis tegema absurdseimat: muutma oma isikliku tragöödia avalikuks metafooriks. Metafoorseks valgusfooriks, mis plingib ähvardavalt luuletajaga mittenõustujate poole: te pole rahvas! Te olete süüdi!

g.

Mis toimub??

h.

Toimub see, et kuna keel pole vaba metafüüsikast – samas kui poliitiline-avalik sfäär on – ei saa sellest enamasti vabaks ka ajakirjanduslik keel. Oleks hea, kui pädeks Toomas Raudami arusaam, et “ma arvan” on igas keelekasutuses juba paratamatult sees. Seda paratamatust tuleks teadvustada.

Kuid avaliku arvaja kujutlus räägib tihti teist keelt: keel teenib justkui ikka veel mitte ainult keelekasutaja teadvust, vaid see teadvus tahab ulatuda ehk intuitiivseltki – küll miljonkordse kajana – veel ühendusse Absoluudiga. Niisiis saab peatoimetaja väita, et alates kirjapanemise hetkest on ta mõtted seotud objektiivsete kategooriatega ja seega tõelisem kui kõik muu avaldatu.

i.

Ajastu, kus arvamus on igaühele jõukohane ja kättesaadav; kus iga arvamus võib väita, et ta on otseses ühenduses ükskõik millega (vt. Põhiseadus, peatükk I, § 40 ja 41) tekitab hõõrdumisi. Kui peatoimetaja väidab tervele mõistusele tuginedes, et tema konkurent on eksinud ja tema konkurent, teine peatoimetaja (Urmas Klaas), väidab, et eksib hoopis esimene peatoimetaja, siis kumb vägevatest on tervest mõistusest kaugemal?

j.

Niisiis. Tänapäeval leiab küllaga neid sõnaseadjaid, kes on tõstnud oma ideaali üldiseks ideaaliks – selleks, millele reaalsus vastama peaks. Samas ei vasta ükski ideaal reaalsusele. Siin haigutab kohutav lõhe. Reaalsus on see: arvajaid on liiga palju, ükski ideaal ei kata reaalsusest rohkem kui kildu. Aga samas tunneb enamik end olevat tõele lähemal kui ükskõik kes teine – ja igaüks tunneb voli nii arvata, ei – teada.

k.

Selles segases ja palavikulises arvamusruumis puudub üldtunnustatud sõnavara, kuid lõviosa palavikusolijaist seda ei teadvusta. Nad kasutavad sõnu “rahvas”, “terve mõistus”, “vabadus”, “õiglus”, “südametunnistus”, nagu oleks need isiklik omand, peegeldades samas kõigile ühte sisu. Kuid erinevad, väikesed sisud panevad sõnad õõnsalt kõmisema.

l.

Tahaksin väita, et me vajame avalikul tasandil üldist mõtlemise ja väljendamise koodeksit, mis juhiks selgeima sotsiaalse eneseteadlikkuseni. Selles väites saaks aga näha isiksuse – ja “rahva” – põhiseadusliku õiguse eiramist.