Rahva rulett

Nädalavahetusel paneb rahvas demokraatlikul moel kehtima oma tahte. Mõnedel ei olegi tahet, nad ei lähegi valima. Nad ei tunne poliitikuid, keda nad valivad, ega tahagi tunda. Puudub lihtsalt kujutlus sellest, mis muudaks nende elus ühe või teise poliitiku valimine Riigikokku ja kuivõrd nende isiklik hääl on sellega seotud. Rahvas on harjunud mõtlema konkreetselt (kas on või ei ole tibla?) mitte abstraktselt (kas üldine solidaarsus või isiklik tublidus?).

Isegi kõige haritumale poliitikaseletajale Enn Soosaarele, “miks peavad hoiakutelt ja suhtumistelt suhteliselt lähedal seisvad erakonnad pidevalt rivaalitsema”? Miks nad, intelligentsed inimesed, pidevalt kraaklema, miks nad ei võiks rahva kasuks kokku leppida? Milles seisnevad õigupoolest minuga ühel ajal ülikoolis käinud Mart Laari ja Mart Meri maailmavaatelised vastuolud?

Miks on rahva, kes aastasadu unistanud vabadusest ja veel hiljaaegu Läände põgenemisest, uueks loosungiks “Vali kord!”, mitte “Vali vabadus!”? Miks unistavad “Rahvaliidu” juhid surmanuhtlusest riigis, kus mõrvade eest süüdi mõistmisel tehakse saatuslikke vigu? Rääkimata sellest, et surmanuhtlus on Euroopas üldse kuulmatu ja muudaks meid paariariigiks.

Millegipärast tappis terroriorganisatsioon “Rahva tahe” Venemaa kõige liberaalsema keisri Aleksander II, pärisorjuse kaotaja, keda ülistas juba Koidula. Nii et rahva tahtest ei tea kunagi, milleni see viib.

Rahva tahe on rahva rulett. Me ei tea, kas selle mängu tulemus rahuldab ühtegi mängijat. Ometi on see rulett parim teadaolev tee aususele ja heaolule. Nii et mingem ikka valima, saagu või sitem.