26.04.2007, 00:00
Rahvavalgustuslik Athena Emajõe Ateenas
Ka Tartus on elu ja mitte ainult ülikool, võisid tõdeda Margit Tõnson ja Karin Paulus, kes käisid vaatamas uut konverentsi- ja kultuurikeskust.
Enam ei pea Küütri tänaval pisaraid
pühkides ringi jalutama. Nimelt avab kaua tondilossina tühjalt
seisnud Athenas – hõrgus linnapalees – kohe uksed Rein Kilgi
konverentsi- ja kultuurikeskus.
Projekt tundub esmapilgul väga radikaalne, kuid tegelikult on kesklinna rikastavat hoonet sajandite jooksul korduvalt ümber ehitatud. 1783. aastal valminud elamu ostis 1850 Alexander Malström, kes rajas siia vehklemissaali. 1854 ehitas aga järgmine omanik majale kolmanda korruse. Kahekümnenda sajandi alul moderniseeriti Küütri tänava poolset klassitsistlikku fassaadi, 1922 tehti aga majja kino ning kohvik, mille kujundust korduvalt uuendati.
Ka nõukogude ajal jätkasid mõlemad tegevust (tõsi, nimedeks siis Saluut ja Volga), kuid taasiseseisvunud Eestis muudatustega ei kohanetud ning 1998. aastal sulges kino uksed. Vahepeal tühjana seisnud hoone omanikud vahetusid mitu korda, kuid ükski äriplaan ei osutunud vettpidavaks. Lõpuks ostis maja fantaasiarikas ärimees Rein Kilk, kes on kohe-kohe avamas konverentsi- ja kultuurikeskust Athena. Äärmiselt värskendav idee korteriteks muudetud tööstushoonete, staadionite, haiglate, vanglate taustal.
Sisearhitektiks on valinud omanik siingi ajaloolase taustaga Aivar Roosaare (fotol), kelle varasematest töödest võiks esile tuua Tartu ülikooli kohviku, Püssirohukeldri ja Ammende villa lopsakaid kujundusi.
14. mai on see päev, mil filmiga “Klimt” avatakse Athena kinosaal.
Siin eksponeeritakse muinsuskaitse all olevaid Ferdi Sannamehe naiivsevõitu neoklassitsistlikke stukkreljeefe (nagu kolm graatsiat, Orpheus ja Eurydike), tekstiilid tulevad kinoteatri pidulikkusega sobivalt punased. Rõdu, mille balustraadi ehib puhastatud rikkalik taimornament, on saanud lõpuks ka tõusva põranda. Seega saab lisaks filmide näitamisele ka lava kasutada. Interjöörides oleks võinud ju tegelikult aluseks võtta ka varasema juugendliku kujunduse, kuid Roosaar eelistas säilitada alles olevaid detaile ning mitte šokeerida inimesi julgete värvilahenduste (potisinine jms) ja robustse trükimustriga.
Koostööleping on Athenal Tallinnfilmiga, kes valib kino Sõprus programmi, aga läbi räägitud on ka väikeste Eesti filmitootjatega, nagu Allfilm jt. Selleks, et anda “kõigile nendele vaesekestele, kes Coca-Cola Plazasse sisse ei mahu”, võimalus oma filmi linastada, selgitab Athena tegevjuht Viljar Pohhomov.
Sõpruse kino juht Katrin Rajasaare kinnitab, et pärast “Klimti” hakkavad Athenas jooksma veel “Paani labürint” ja “Äärelinna tuled”. Athena koduleheküljel on üleval ka Hispaania filmipäevade kava mai lõpus. Loomulikult on Athena koht, kus tartlased saavad näha PÖFFi filme ja eriprogramme. Kultuuriministeeriumilt saadi 35 mm kinoprojektori ja filmitehnika ostmiseks pool miljonit krooni.
Kinosaalina töötab keskuse suur saal pühapäevast kolmapäevani, teistel päevadel on saalid ikkagi konverentside ja ürituste päralt. Keskuse eesmärk on ennekõike täisväärtusliku konverentsiteenuse pakkumine – suurim saal mahutab 275 külalist toolidel, vastuvõttudeks kuni 700 inimest. Black-box on 150kohaline ning lisaks veel 30kohaline seminariruum. Maja alumisel korrusel on võimalik välja rentida ka restoran Volga ruumid, mis mahutavad ligikaudu 160 inimest. Konverentsi ja restorani poole ühendamisel saab korraldada kogu maja hõlmavaid üritusi, mahutades 900 inimest. Saalidesse tuleb sünkroontõlke süsteem.
Lisaks luba b koduleht ((www.ateen.ee), et igast konverentsist tehakse unikaalne sündmus – korraldatakse meelelahutusprogramm, majutus, toitlustus, lilleseaded jne. Jõulupeo korraldamise mõtte seal võite juba eos unustada, nõudlus on praegugi suurem, kui maja vastu suudab võtta.
Athena maja katusealuses black-box’is ehk pööningusaalis käib juba tihe etenduste-elu, samal ajal kui ülejäänud maja on alles värvimis- ja lihvimisjärgus.
“Elavdame esialgu Tartu teatripilti, aga miks mitte kogu Eesti teatripilti,” muheleb Viljar Pohhomov küsimuse peale, kas on plaan Vanemuisele konkurentsi pakkuda.
Areeni visiidi ajal harjutasid vast valminud black-box’is noorte tantsufestivali “Future” esinejad. Selle nädala alguses mängiti sealsamas tartlastele Mart Kivastiku näidendit “Sõdur”. Sügisel plaanib Margus Kasterpalu lavale tuua uue Kivastiku näitemängu “Meie isa, kes sa oled...”.
Külalisetendustega tulevad esinema ka VAT-teater (“Kalevipoeg”), tantsuteater Zick (“Krabat”) ja paljud teised.
27. aprillil esietendub Athena Keskuse ja Kultuurikaptenite ühistöös n-ö omaproduktsioon, Mark Ravenhilli näidend “Produkt”, kus peaosa, küünilist Hollywoodi filmirežissööri, mängib Tartus mitu toidukohta ja ööklubi aretanud Rein Pakk. Lavapartneriks on “Superstaari” saatejuhina kuulsust kogunud Aigi Vahing, kes peab taas kord kasutama rohkem kehakeelt, sest nagu ka filmis “Jan Uuspõld läheb Tartusse” tumma lüpsinaisena ei ole tal selleski rollis midagi öelda – ta peab vaid kuulama, mida režissöör talle kui noorele staarnäitlejale räägib. Suvisel “Baltoscandalil” nägime samas etenduses karismaatilist Mark Ravenhilli ennast ja Rakvere teatri näitlejannat Marin Mägi.
Tihedatest plaanidest hoolimata pole maja valmis. Miks ehitus venib? Sisearhitekt Aivar Roosaare sõnul ollakse paralleelselt rakkes Tartu raudteejaamas, mille korrastamine on viibinud hiljutise tulekahju tõttu.
Õnneks on Roosaarel rohkem aega restoraniga Volga, milles peamiseks lähteallikaks on 1930ndate art déco-hõnguline sisekujundus. Muide, raudteejaama tulekahjus said kannatada ka seal hoiustatud sakilise vitraažlae renoveeritud tahvlid. Kas aga Peet Areni maalid seintel taastatakse või asendatakse uutega, pole veel otsustatud. Uus mööbel peaks tulema traditsionalistlikult lihtne. Seevastu köök peab end veel õigustama.
Loodetavasti tasub tulevaste ürituste sisu grandioossed investeeringud ning see kõik ei jää utopistlikuks ihalemiseks parema kultuuriruumi järele.
Projekt tundub esmapilgul väga radikaalne, kuid tegelikult on kesklinna rikastavat hoonet sajandite jooksul korduvalt ümber ehitatud. 1783. aastal valminud elamu ostis 1850 Alexander Malström, kes rajas siia vehklemissaali. 1854 ehitas aga järgmine omanik majale kolmanda korruse. Kahekümnenda sajandi alul moderniseeriti Küütri tänava poolset klassitsistlikku fassaadi, 1922 tehti aga majja kino ning kohvik, mille kujundust korduvalt uuendati.
Ka nõukogude ajal jätkasid mõlemad tegevust (tõsi, nimedeks siis Saluut ja Volga), kuid taasiseseisvunud Eestis muudatustega ei kohanetud ning 1998. aastal sulges kino uksed. Vahepeal tühjana seisnud hoone omanikud vahetusid mitu korda, kuid ükski äriplaan ei osutunud vettpidavaks. Lõpuks ostis maja fantaasiarikas ärimees Rein Kilk, kes on kohe-kohe avamas konverentsi- ja kultuurikeskust Athena. Äärmiselt värskendav idee korteriteks muudetud tööstushoonete, staadionite, haiglate, vanglate taustal.
Sisearhitektiks on valinud omanik siingi ajaloolase taustaga Aivar Roosaare (fotol), kelle varasematest töödest võiks esile tuua Tartu ülikooli kohviku, Püssirohukeldri ja Ammende villa lopsakaid kujundusi.
14. mai on see päev, mil filmiga “Klimt” avatakse Athena kinosaal.
Siin eksponeeritakse muinsuskaitse all olevaid Ferdi Sannamehe naiivsevõitu neoklassitsistlikke stukkreljeefe (nagu kolm graatsiat, Orpheus ja Eurydike), tekstiilid tulevad kinoteatri pidulikkusega sobivalt punased. Rõdu, mille balustraadi ehib puhastatud rikkalik taimornament, on saanud lõpuks ka tõusva põranda. Seega saab lisaks filmide näitamisele ka lava kasutada. Interjöörides oleks võinud ju tegelikult aluseks võtta ka varasema juugendliku kujunduse, kuid Roosaar eelistas säilitada alles olevaid detaile ning mitte šokeerida inimesi julgete värvilahenduste (potisinine jms) ja robustse trükimustriga.
Koostööleping on Athenal Tallinnfilmiga, kes valib kino Sõprus programmi, aga läbi räägitud on ka väikeste Eesti filmitootjatega, nagu Allfilm jt. Selleks, et anda “kõigile nendele vaesekestele, kes Coca-Cola Plazasse sisse ei mahu”, võimalus oma filmi linastada, selgitab Athena tegevjuht Viljar Pohhomov.
Sõpruse kino juht Katrin Rajasaare kinnitab, et pärast “Klimti” hakkavad Athenas jooksma veel “Paani labürint” ja “Äärelinna tuled”. Athena koduleheküljel on üleval ka Hispaania filmipäevade kava mai lõpus. Loomulikult on Athena koht, kus tartlased saavad näha PÖFFi filme ja eriprogramme. Kultuuriministeeriumilt saadi 35 mm kinoprojektori ja filmitehnika ostmiseks pool miljonit krooni.
Kinosaalina töötab keskuse suur saal pühapäevast kolmapäevani, teistel päevadel on saalid ikkagi konverentside ja ürituste päralt. Keskuse eesmärk on ennekõike täisväärtusliku konverentsiteenuse pakkumine – suurim saal mahutab 275 külalist toolidel, vastuvõttudeks kuni 700 inimest. Black-box on 150kohaline ning lisaks veel 30kohaline seminariruum. Maja alumisel korrusel on võimalik välja rentida ka restoran Volga ruumid, mis mahutavad ligikaudu 160 inimest. Konverentsi ja restorani poole ühendamisel saab korraldada kogu maja hõlmavaid üritusi, mahutades 900 inimest. Saalidesse tuleb sünkroontõlke süsteem.
Lisaks luba b koduleht ((www.ateen.ee), et igast konverentsist tehakse unikaalne sündmus – korraldatakse meelelahutusprogramm, majutus, toitlustus, lilleseaded jne. Jõulupeo korraldamise mõtte seal võite juba eos unustada, nõudlus on praegugi suurem, kui maja vastu suudab võtta.
Athena maja katusealuses black-box’is ehk pööningusaalis käib juba tihe etenduste-elu, samal ajal kui ülejäänud maja on alles värvimis- ja lihvimisjärgus.
“Elavdame esialgu Tartu teatripilti, aga miks mitte kogu Eesti teatripilti,” muheleb Viljar Pohhomov küsimuse peale, kas on plaan Vanemuisele konkurentsi pakkuda.
Areeni visiidi ajal harjutasid vast valminud black-box’is noorte tantsufestivali “Future” esinejad. Selle nädala alguses mängiti sealsamas tartlastele Mart Kivastiku näidendit “Sõdur”. Sügisel plaanib Margus Kasterpalu lavale tuua uue Kivastiku näitemängu “Meie isa, kes sa oled...”.
Külalisetendustega tulevad esinema ka VAT-teater (“Kalevipoeg”), tantsuteater Zick (“Krabat”) ja paljud teised.
27. aprillil esietendub Athena Keskuse ja Kultuurikaptenite ühistöös n-ö omaproduktsioon, Mark Ravenhilli näidend “Produkt”, kus peaosa, küünilist Hollywoodi filmirežissööri, mängib Tartus mitu toidukohta ja ööklubi aretanud Rein Pakk. Lavapartneriks on “Superstaari” saatejuhina kuulsust kogunud Aigi Vahing, kes peab taas kord kasutama rohkem kehakeelt, sest nagu ka filmis “Jan Uuspõld läheb Tartusse” tumma lüpsinaisena ei ole tal selleski rollis midagi öelda – ta peab vaid kuulama, mida režissöör talle kui noorele staarnäitlejale räägib. Suvisel “Baltoscandalil” nägime samas etenduses karismaatilist Mark Ravenhilli ennast ja Rakvere teatri näitlejannat Marin Mägi.
Tihedatest plaanidest hoolimata pole maja valmis. Miks ehitus venib? Sisearhitekt Aivar Roosaare sõnul ollakse paralleelselt rakkes Tartu raudteejaamas, mille korrastamine on viibinud hiljutise tulekahju tõttu.
Õnneks on Roosaarel rohkem aega restoraniga Volga, milles peamiseks lähteallikaks on 1930ndate art déco-hõnguline sisekujundus. Muide, raudteejaama tulekahjus said kannatada ka seal hoiustatud sakilise vitraažlae renoveeritud tahvlid. Kas aga Peet Areni maalid seintel taastatakse või asendatakse uutega, pole veel otsustatud. Uus mööbel peaks tulema traditsionalistlikult lihtne. Seevastu köök peab end veel õigustama.
Loodetavasti tasub tulevaste ürituste sisu grandioossed investeeringud ning see kõik ei jää utopistlikuks ihalemiseks parema kultuuriruumi järele.