Schmeling polnud lihtsalt poksija, vaid tõeline kohanemisgeenius. Nimelt juba Weimari vabariigis hästi elanud poksija peitis 1938. aastal Kristalliöö ajal oma hotellituppa kaks juudi poisikest, kes sõja üle elanuna “rahvuspoksijat” hea sõnaga meenutasid. Ka jätkus tal kindlat meelt keelduda Hitleri enda tehtud ettepanekust astuda parteisse. Pärast sõda hakkas ta kauplema kokakoolaga, sai rikkaks meheks ning kui Joe Louis 1981 purupaljana suri, maksis Schmeling kinni tema matused ja kandis tema kirstu. Günter Grass meenutab poksijat tunnustavalt raamatus “Minu aastasada” – Schmeling elas üle 20. sajandigi, lahkudes meie seast alles hiljuti, aastal 2005 peaaegu sajandivanusena.


Ameerika itaallaste seas oli parim poksija kahtlemata Rocky Marciano, kes võitis juba vananeva Joe Louisi ja lahkus areenilt võitmatuna 1955. Pärast seda hoidsid raskekaalu maailmameistritiitlit ainult neegrid ja üldiseks sai veendumus, et valgel inimesel pole füsioloogilisi ega passionaarseid eeldusi mustanahalist võita.


Ometi on viimased aastad tõendanud vastupidist – ühegi olulise liiga (neid on vähemalt viis) raskekaalumaailmameistritiitel pole enam Ameerika neegerpoksija käes. Kõik need on hõivanud endised nõukogude inimesed. (Üks libises küll momendil nigeerlasele, sest Kasahstani venelane Maskajev ei saanud vigastuse tõttu seda tähtajal kaitsta.) Oktoobris pidid Moskvas üksteise vastu astuma kaks raskekaalu maailmameistrit – Usbekistani kodanik Šagajev ja dagestanlane Ibragimov, aga kuna esimene haigestus, leiti Ameerikast veel üks vana neeger, kes poksida tahtis, 45aastane Evander Holyfield. Veteran kaotas. Need päevad, kus neegrid pidid Ameerikas endale rusikaga teed tegema, on lihtsalt läbi. Räppimisega saab staariks vähemate muhkudega ning lääne rikkust ja glamuuri ihaleva nõukogude inimese passionaarsusele pole neil miskit vastu panna.


Üks raskekaalu maailmameistritiitli tänastest taotlejaist on Iisraeli poksija Roman Greenberg, endine nõukogudelane temagi. Taaveti täht pükstel (ta on poliitiliselt aktiivne, ütleb, et vi rutab juutide ja Iisraeli eest), otsib temagi Inglismaalt ja Ameerikast neegreid taga, kes tahaks temaga rusikavõitlust pidada. Juudid, kes siiani maletajatena silma paistnud, on valmis poksijateks hakkama, aga neegrid enam ei viitsi. (Tõesti, pärast Eri Klasi polnud ma ühestki juudi poksijast kuulnud, ning eks temagi huvid olid rohkem mujal.)


Mida siinses spordikommentaaris eestlaste kohta arvata? Eestlane pole kunagi eriline poksija olnud (kuigi 1930ndail meil mõned rahvusvahelised elukutselised ikkagi olid). Vabariigi venelane Nikolai Stepulov võitis koguni olümpiahõbeda, aga paraku rakendus tema passionaarsus 1940. aasta punapöördesse. Me oleme rohkem maadlejad ja sel alal on meil hiljutisi saavutusi, kui mõelda Pertelsoni, Padari, Baruto ja Nabi peale. Tähendab, on tahet maailma murda ja läbi lüüa, on tõendeid “rahvuse tõusust”.


Olulisena jääb siiski piinama küsimus, millesse on ikkagi kätketud meie tõusu­aastate põhiline passionaarsus, mis targu poksi kanaliseerimata jäänud ning males kah enam välja ei paista.
Omariiklusse, oma riigi ehitamisse? Seda loomulikult. Sellesse majandusedusse, mida me nii imetleme. Või vahest kõige rohkem siiski individualiseerumisprotsessi? Oma ärisse, oma majja. Need on head näited.


Aga vahest toodab too avatud võimalustega noore riigi passionaarsus ka seda hullu enesekehtestamiskirge, maan­teemõrvu, millest tänavu nii palju kõnelnud oleme. Või hiljutine krimilugu Ekspressist, kus kellegi laps oli visanud kellegi Lexust mättaga ja siis tulid mängu kurikad, püstolid, süütamine, kohtuasi. Päris hull viha ja kättemaks mitte millegi pärast. Või võtkem juba klassikaks muutunud koloonia unistuste rannal Marbella suvepäikese all, kust aeg-ajalt tuleb mõni mõrvasõnum. Ja eesti narkomuulad, kes valmis, preservatiivid kõhus, üle maailma rändama. Eestluse piirid needki.


Mõru meelega võiks öelda, nagu fs kõrval olevas nädala luuletuses: “nyyd on eestlane / suurem kui eestlane”. Suurem kui teine eestlane, iga hinna eest tegija ja rikas.


Vahest tuleks need eestlased, kes oma ägeda passionaarsuse tõttu enam oma loomulikesse piiridesse ei mahu, saata Ameerikasse neegritega poksima, aga kui neegreid pole enam võtta, siis venelaste, dagestanlaste ja juutidega, meie saatusekaaslastega.