Oma metafüüsilise mõõtme tõttu on igatsus ja ängistus juba per se õilsaimad seisundid. Ängistunul on madal valulävi, ta seisab jumalale lähemal.

Ängilt on juuretist hauganud filosoofilised teosed, eesotsas Soren Kierkegaardi „Kartuse ja vabinaga“. Andrei Tarkovski lubab elupainest maadligi litsutud tegelastele jumalikku lunastust. David Lynchi filmide glamuurne äng aga pöörab vaataja loogilis-empiirilise maailmataju umbsõlme, näitamata ühtki valgusvihku tunneli lõpus. Camus õpetab, et eluängist vabanemiseks tuleb mõista elu absurdsust, et eksistentsi taga pole mingisugust põhjuste põhjust ega liikumatut liigutajat. Franz Kafkal on ängi allikaks kõikvõimas seaduse-masin, Slavoj Žižekil aga sümboolse korra taga hiiliv Reaalse traumaatiline tuum.

Ängistus genereerib depressiooni ja psühhoosi. Mitmed kultuuritegelased on pikaaegse ängistuse tagajärjel ennast ära tapnud, hulluks läinud või vagaks pöördunud. ENSV puhul on see arusaadav, Nõukogude Liit oligi ängi kodumaa. Ühiskonna skisofreenia, täis optimistlikke rituaale ja ülevat kõnepruuki, teisalt aga reaalelu nukker determineeritus, Lasnamäe hallus, pugemine ja nuhkimine, sõnavabadusetus ja liikumisvabadusetus, kontrolli puudumine oma privaatsfääri ja eluredeli üle saavadki tekitada ainult võõrandumist. Kollektiivseks mutrikeseks taandamine on paadunud individualistile ränk taak. Aga ängi peapõhjus, ühiskonna ettehooldus, andis kunstnikule ometigi võimaluse oma ängi vabalt väljendada, seda elitaarsetesse kunstivormidesse tõlkida.

Äng pole kuhugi kadunud ka tänapäeva liberaliseeruvas Eestis. Sotsioloog Emil Durkheim on viidanud enesetappude kasvule, mis kaasneb liig-kiirele ühiskonna muutusele. Nüüd kutsub ängi esile liigse vabadusega kaasnev määramatus, entroopia pealetung. Kohanemisvõimetumad indiviidid tunnevad end kui metsa lastud loomaaia ulukid, kes ilma ettehoolduseta ja turvatunnet tekitavate trellideta surevad stressi kätte. Seadus ja kontroll, Isa Nimi, mis enne olid ängi peasüüdlased, pakuvad nüüd igatsetud kindlustunnet. Karm kord ning seda kehastav jõuline isiksus on vabaduse džunglisse heidetu ainus lootuskiir.

Loomulikult on eestlaste rahvuslikul ängil ajaloolisi, geneetilisi, geograafilisi põhjuseid. Tilluke riik maailma äärel, millest enamik maailma rahvaid pole isegi kuulnud. Kolkalik igavus, karjääriredelid on lühikesed ja eneseteostus piiratud, meedia on labane. Seitsmesaja aastase orjapõlv, protestantlik background, vene oht, tuim ja introvertne rahvuslik karakter.

Pime ja igikeltsane Gröönimaa on maailma tipus argimõrvade poolest, kaamoslik Soome alkoholilembuse poolest, meie tuuline ja paene maalapike aga enesetappude poolest.

Ka sel sügisel, looduse ajutise suremise ajal, on tunda uut ängi puhangut. Õhus on võnkeid. Keda tabab maniakaalne tarmukus, keda vägivaldsus, keda enesehävituslik depressioon.

Habras Poeet viskub vastu maad surnuks. Vana hipitaat saadab meilinglisti üha uusi läkitusi üha suurejoonelisemate vandenõuteooriatega. Noor filmimees korraldab populaarses telesaates kummalise protestiaktsiooni. Vindunud dissident viskub ühte teeneka kommariga.

Nimetu äng leiab uue vormi ja sisu. Meie poole rullub suur ja kole masin nimega EU, täis kahtlasi direktiive, liberaalsust ja kombelõtvust. Argitasandil hiiliv ksenofoobia leiab uue vormi. Ängistunud kodanik on täis umbusku: appi neegrid tulevad, homod nõuavad abielu, munakivid kistakse vanalinnast! Vaesed jäävad vaesemaks, rikkad saavad rikkamaks! Meie iseseisvus müüakse juudaseeklite eest.

Euronoored kilkavad ja vehivad õhupallidega, rahvas aga vajub referendumi järel tagasi letargiasse. Sügis! Internetirahvas tahab aga kõiki tappa – Savisaart ja Partsu, võimureid ja nende kriitikuid, pedesid ja fašiste, intellektuaale ja lollpäid. Angst ist der Zeitgeist.

Ängi mõõdukas läbielamine võib olla kesknärvisüsteemile kasulik. Looduses valitsegu tasakaal ning meie pimedamadki tunded peavad saama toidetud. Mõelge mis saaks, kui popmuusikas oleks tuhat Britney Spearsi aga mitte ühtegi Radioheadi? Või kui Uno Turhapuuro pühib teelt Kaurismäki? Kui “Vanadele ja kobedatele” valmiks kolm jätkufilmi, aga mitte ühtegi “Somnambuuli”?

„Kui tähti süüdatakse, ju on seda kellelegi vaja,“ laulis Rosta Aknad. Ängi järele valitseb kultuuriturul nõudlus. Ma tean inimesi, kellele „Somnambuul“ pakkus lohutust, nagu klassikalised tragöödiad pakkusid kreeklastele ängist vabanemist läbi hirmu ja kaastunde läbielamise. Vähemalt võib Keeduse filmi käsitleda kui pahupidi romantilist komöödiat – kinost välja astudes tundub reaalelu kuidagi värvi- ja rõõmuküllasem.

Eriti muljetavaldavad teosed sünnivad, kui ängistus kohtub eneseirooniaga või destruktiivse mängulustiga. Soome hullu kunstniku Kallervo Palsa autorportreed pooduna omaenese türa otsa, kaamoskarjes võdisev kurgunibu Joukko Turkka filmis „Seitsme venda“ või alasti president iseenda peegelpilti põrnitsemas Peeter Alliku graafilisel lehel „Päts Jämejalas“.

Lõppude lõpuks, kui ängistuse kontsentratsioon liiga tihedaks läheb, on alati võimalus stepsel välja tõmmata. Lobiseda sõpradega, mängida lastega, lugeda raamatuid, suitsetada kanepit, võtta osa globaliseerumisvastaste meeleavaldusest või lihtsalt vaadata taevas triivivaid pilvi. Ning elu tundub korraga täitsa nitševoo!