Raidpere teiste kandidaatide seas

Anu Liivak võrdleb Ars Fennicale kandideerinud viie kunstniku loomingut Kumus.

Näitus “Ars Fennica” Kumus, lahti kuni 26. aprillini.

Kumus avati 28. veebruaril 2008. aaasta Ars Fennica kunstipreemia kandidaatide teoste näitus ja avalikustati seekordne auhinna saaja – eesti kunstnik Mark Raidpere. Auhinna, millega kaasnes 34 000 euro suurune rahaline preemia, andis üle Soome Vabariigi president Tarja Halonen. Teised kandidaadid olid lätlanna Katrina Neiburga (s.1978), ja soomlased Maria Duncker (s. 1963), Tea Mäkipää

(s. 1973) ja Seppo Renvall (s. 1963). Auhinnasaaja valis nende seast San Franciscos töötav, Hiinast pärit kriitik ja kuraator Hou Hanrou.

Ars Fennicast on saanud üks Soome prestiižikaimaid kunstiauhindu, mida annab 1991.aastast alates välja Henna ja Pertti Niemistö Sihtasutus. Valdavalt on kandidaadid olnud soome kunstnikud, ent neid on olnud ka teistest Põhjamaadest, Baltikumist ja Venemaalt. Baltikumi kunstnikud, nende seas Jüri Okas ja Leonhard Lapin, kandideerisid auhinnale viimati 1994. Selle sai lätlane Olegs Tillbergs.

Auhind on vägev tunnustus Mark Raidperele (s. 1975) ning kindlasti mõjutab positiivselt tema kunstnikukarjääri. Samal ajal on juba Ars Fennica kandidaadiks olemine märkimisväärne saavutus, milleni jõuavad vaid tõeliselt eredad ja omanäolised kunstnikuisiksused. Mina poleks küll tahtnud olla Hou Hanrou rollis ning ka tema ise tunnistas oma saatetekstis, et ülesanne polnud kerge.

Näituse üks nauditavamaid jooni on kunstnike käekirjade omanäolisus videoteostes, mis kõik mingi piirini on dokumentaalsed ning lähtuvad tänapäeva maailma mõtestamise vajadusest.

Videoinstallatsioonidest üks pilkupüüdvamaid on Katrina Neiburga “Solitude” (2005), mis valmis kunstnikul pärast naasmist Pariisist, kus ta mitu kuud elas ja töötas. Vastupidi ootustele pole vaataja silmade eest kolme videokaamera vahendusel läbiliuglevate fotokaadrite seas äratuntavaid motiive, vaid dünaamiliselt teisenev piiratud vaadete jada, mis avaneb takso või bussi aknast suurlinna peatänaval tipptunnil.

Neiburga ongi võimekas meeleolukate lugude jutustaja. Kunstniku hoiak ei ilmne ­ainult aine valikus. Teda huvitavad naise kogemused: “Tänav” (2004) räägib Riia naistaksojuhtidest ja “Liiklus. Mis on tüdrukutel kotis” (2003) dokumenteerib naiste käekottide sisu. Tegemist on täiesti erinevas võtmes lahendatud story’dega, mille meeleolu määrab esmajoones kaadrite rütm, see, mida kunstnik rõhutab, millest üle libiseb, mida ignoreerib. Väga isiklik ja tugeva emotsionaalse laenguga on “Sihtmärk” (2008), milles kunstnik simuleerib isikliku dramaatilise kogemuse meeleolu mänguasjade maailmas.

Seppo Renvalli teoseid on näituse kataloogis tabavalt iseloomustatud kui läbinisti inimlikke, tunnete voolu ja inimese haavatavust väärtustavaid. Peamiselt käe pealt filmitud kaadrite jadas imiteerib kunstnik vastandlike muljete kulgu. Nauditav meeleolu valitseb nurgasaalis, kus tervikuks sulavad videoinstallatsioon, fotoinstallatsioon “Nimetu 1989–2007” ja videoinstallatsioon “Wallpaper” (2007).

Koos kunstnikuga jälgib vaataja ümberringi kulgeva elu akustilisi ja visuaalseid rütme, kerib tagasi mälestusi...

Mark Raidpere loomingus on algusest peale väga oluline koht olnud tema enda isikul ja suhetel lähedaste inimestega. Varases, 2001. ­aastal valminud teoses “Isa” portreteerib kunstnik oma isa tema koduse miljöö kaudu. “Voiceover” (2005) baseerub isa monoloogil, milles ta kunstniku sõnul seletab kaua aega tagasi juhtunud nende mõlema jaoks olulist sünd must (teksti pole peaaegu kuulda ning sellest pole tegelikult võimalik aru saada), mida Raidpere ise ekraani ette paigutatud monitoris inglise keeles vahendab. Vahepeal nutma puhkeva isa emotsionaalsusele vastandub poja kiretus, ning liikuva ja staatilise kujundi vastandumine pingestab olukorda veelgi.

Kolmas samasse teemaderingi kuuluv video, mille taustaks on Erkki-Sven Tüüri Kuldar Singile pühendatud muusikateos, viib videopildis kokku kunstniku isa ja ema. Ent kohal on ka kunstnik ise: tema figuur peegeldub vaevumärgatavalt ema ja isa figuuride taustaks oleva polüesterkapi läikival pinnal. “Majestoso Mystico” (2007) pidi algul võtma kokku kunstniku muljed Stockholmi reisilt, ent kuna filmimine langes kokku pronksiööga Tallinnas, koosneb lõpptulemus kolmest pildireast: esteetiliselt vaoshoitud vaateakende fotodest, Stockholmi tänavale esinema palgatud duo loost ja pronksiöö dokumentaalkaadritest.

Maria Dunkeri hoiakute iseloomustamiseks sobiks vahest kõige paremini termin skulptuuri dekonstrueerimine. Tema kolme teost ühendav väljapanek sulab ruumiinstallatsiooniks, millesse sisenedes vaataja muutub ka tegelaseks kunstniku lavastatud “nukunäidendis”. Viimane kommenteerib hinnanguliselt päriselu, umbes nii nagu teleseriaal “Pehmed ja karvased”. Seintele projitseeritav slaidi-show jutustab koomilis-traagilist lugu grotesksete inimesetaoliste kartuliolendite olemistest ja tegemistest, ning taustaks kõlab kurb-magus soome šlaager “Alati ei lähe nii, nagu unistad...”. Materjalide ja vormikeele osas on kunstniku eitav distants maksimaalselt suur kõigega, mis kuidagigi seostub traditsioonilise skulptuuri mõistega... Ka see on selgelt hinnanguline hoiak.

Viimastel aastatel üha enam rahvusvahelist tunnustust pälvinud Tea Mäkipää mure objektiks on inimtegevuse destruktiivne mõju elukeskkonnale. Ta sõnum on ühene ja selge, kohati vägagi propagandistlik, ent samas on alati tajutav ka teatav iroonia- ja huumorisegune hoiakunihe.

Liialdavas võtmes lavastatud fotoinstallatsioonides on see moment selgem, sellistes teostes nagu “Kümme käsku 21. sajandile” (2007) vaevu tajutav. Näituse kõige vaatemängulisemateks teosteks on vaieldamatult Mäkipää kaks “Moto­calypse now” (2007) nimelist teost – hauamonumendid bensiinimootoriga autole. Ühe vana mersu on kunstnik katnud rohu, ronitaimede ja lilledega ning asetanud kapotile hauakivi; teine aga pakub tõeliselt imposantset vaatepilti, sest auto põleb tõelise leegiga kahest kohast, samal ajal kui esiklaasile projitseeritud video kujutab välja pääseda püüdvaid sõitjaid.

Miks siis ikka sai preemia just Raidpere? Usun, et määravaks sai tema sõnumi isiklikkus, see kaasatõmbav vajadus teoste kaudu ennast, oma tausta ja ümbritsevat maailma mõista ja loomulikult temale omane kordumatu viis seda teemat visuaalsete vahenditega väljendada...