Kuigi uurijana on Raie väga põhjalik, siis tundub, et  see ei ole aastatega suutnud varjutada mehe soovi ka ise erialajärgselt – arhitektina tegutseda. Tundub, et selle kandi pealt läheneb Raie majadele vaistlikult ning ajalugu vabalt tõlgendades. Raie vaieldamatu lemmikstiil on barokk, mida ta ka vanu maju vuntsides iga hinna eest neist esile manada tahab. Täiesti tavaline ning lihtsakoeline palkmaja saab juurde piduliku paraadse trepi, soklikorruselt kõrgemale tõstetud sissepääsu, katusele lisatakse näiteks rõdukesed või Diocletianuse aknad. Päris kurb on, kui sellise barokse rõõmsa ilme nimel visatakse minema näiteks klassitsistlikud, historitsistlikud või juugendlikud, kuid see eest ehtsad ehitusdetailid (vanad uksed, aknapiirded jne). Samas tundub, et Raie ei tee seda mitte pahatahtlikult. Pigem näib, et arhitekt usub tõesti, et Pärnus olid kunagi enamik majad kaunid barokkpärlid, mis tuleks (ja loomulikult tema enda) rekonstruktsioonide põhjal taastada. Mis sest, et maja võib olla vahepeal ära põlenud, viis korda ümber ehitatud või täitsa heas seisukorras. Nõnda püüab Raie kirjutada oma nägemust Pärnu ajaloost, mis sest, et see võib olla imaginaarne. Üsna naljakas on vaadata, ete tegelikult võib olla mõni “vana” maja tuhaplokist või plastaksessuaaridega.

Pärnu linnaarhitekt Ülar Saar ei vaidle vastu, et Rein Raie on vaieldamatult põhjalik ajaloolane, kuid leiab, et arhitekt (koos firmaga Henri Projekt) teeb kergekäeliselt omaloomingut.  Siiski on Raie majad sageli “ilusamad” kui ajaloos ning ei pruugi peegeldada autentset minevikku. Restaureerimise sildi all kiputakse maju üle kaunistama.

Ajalooliste stiilide järeleaimamine pole ju sugugi taunitav. 19.sajandil vohas Euroopas ju terve retrospektiivne stiilide kogum, üldnimetusega historitsism. Moes olid üheaegselt nii gootika, Bütsants, romaanika, renessanssi, Idamaad. Samas on restaureerimise sildi all 21. sajandi alul müüa kunstnikufantaasiat kohatu. Seda ei tehta siiski mitte ainult Pärnus, aga ka Berliinis, Stockholmis ning mujalgi.

Teisalt on raiestiil Pärnu tellijate vaieldamatu lemmik. Ja mis hästi müüb, seda tehakse ikka juurde. Tegelikult ei olegi siin linnaplaneerijatel midagi suurt öelda. Tellija haritus on see, mis suudab keskkonda muuta.

Esplanaadi tänava villalik kortermaja: Väidetavalt amortiseerunud maja asemel ehitati Rein Raie projekti järgi tõeline nukumaja.

Kuninga 11 Pärnus: Täiesti tavalise, kuid kenade proportsioonidega, kuid veidi tööliselamut meenutava linnamaja on muutunud tõeliseks residentsiks. Soklist kõrgemale tõstetud uksele jõuab pidulikku paraadtreppi pidi, maja on saanud endale rõdu, helesinise seinavärvi, sepisdetailid. 

Baroki taastulek (Kuninga 18): Klassitsistlik uks tõsteti eest ära, sisupääs muudeti pidulikuks, interjööri ilmusid maalingud, seintele ilmusid kaubaluugid jne.

Kas püüate Pärnu nukulinnaks muutumise vastu kuidagi võidelda?

Pärnumaa vaneminspektorid Rita Peirumaa ja Tarvi Sits:

Muinsuskaitse ametnikuna on võimalus sekkuda vaid juhul, kui nn.nukutsemine toimub mälestisel või Pärnu muinsuskaitsealal. Muul juhul on see ikkagi tellija teha. Nii nagu muinsuskaitse ise, on restaureerimine ja selle põhimõtted ajas muutunud. N.-ö. vana uuesti tegemine oli isegi veel 1980-90. aastatel levinud ja armastatud võte. Sellest konseptsioonist lähtudes on taastatud

näiteks Eestis Narva ja Purtse kindlused. Eks seegi ole omamoodi "nukutsemine". Samalaadseid näiteid on ka maailmas palju - nimetagem siin Varssavi vanalinna, või veelgi värskemat näidet - Mustpeade Maja Riias. Täna on restaureerimise kontseptsioon ja põhimõtted muutunud ning peamiseks märksõnaks on autentsus. Oletustesse ei laskuta ja kui ehituslikult peakski see vajalik olema, tuleb autentne ja oletuslik (ehk vana ja uus) selgelt eristada. Ent miski ei ole (siingi) must-valge - otsused tehakse ikkagi konkreetsest objektist lähtudes. Kui omanik hävitab teadlikult mälestise, siis on võimalik nõuda ka mälestise täpse koopia ülesehitamist. Mis puutub aga meie (muinsuskaitse) tähelepanu all olevasse piirkonda, siis püüame „nukustamist“ igal juhul vältida. Küll aga ei tähenda see, et suudaksime, ja ka põhjendatuks peaksime, senitehtud olematuks muuta.

Millised on head näited teistsugusest taastamispraktikast?

Häid näiteid ikka on! Kuna Pärnu vanalinn on nii ehk nii imposantne, siis „nukutsema“ ta iseenest ei provotseerigi. „Nukutsemise ohtu“ esineb enam uusehitistel vanalinnas, ja mõnevõrra ka vanade majade restaureerimisel siis, kui puuduvad allikad, kuidas hoone varem välja nägi. Siinkohal lähtub Muinsuskaitseamet oma nõudmistes ennekõike sellest, et võimalikud uued detailid ei muutuks domineerivaks, ega satuks vastuollu hoone ajastu ja ajaloolise olemuse ning arenguga. Aga küsimuse alguse juurde tagasi tulles - Ammende villa on kindlasti üks häid näiteid!