Raivo Järvi “Helmeri võlupall”
Kui kuulud Kass Arturi ja Leopoldi ajal üles kasvanud põlvkonda nagu siinkirjutaja, on Raivo Järvi loomingut raske erapooletult hinnata. Kõik tema lopsakas stiilis joonistatud tegelased seostuvad toonaste jutupliiatsi-lugudega.
Selles raamatus on ka tekst Onu Raivolt ja seda lugedes on lihtne kujutleda, kuidas sinna juurde joonistatud pildid sünnivad. Mis seal salata, illustraatorina on Järvi ikkagi tugevam kui kirjanikuna, aga eks see ole ka esimene vasikas. Lugu on lihtne ja üldinimlik – sellest, kui tähtis on ühte hoida ja teistele head teha –, aga tegelased tunduvad selle taustal vähem olulised kui idee. Kuna kõik nimed selles raamatus algavad h-tähega, siis kipuvad nad lapsel lugedes ka segi minema – mine võta kinni, kes oli nüüd Helmer ja kes Heints, Helfriide, Helga või Herolaamo.
Pilte on raamatus palju ja seepärast on kahju, et neil väikeseformaadilises köites on nii vähe hingamisruumi. Värvilise suures formaadis pildiraamatuna oleks tulemus parem, aga küllap ei luba kehvad ajad uhkemat köidet välja anda.
Läikivad kaaned, mida Tea kirjastus miskipärast armastab, on aga tõsiselt häirivad. Selle asemel võiks raha kaanekujunduste edendamisele kulutada.
