Raivo Palmaru ja saksa meediamõte

Raivo Palmaru

“Kujutluste ühiskond”

Akadeemia Nord. Tallinn, 2009.

Sotsiaalteaduste, sealhulgas meedia õpetajad võivad rõõmustada: Raivo Palmaru on taas ära teinud suure töö. 2003 ilmus temalt “Juhatus kommunikatsiooniteooriasse” ja nüüd siis raamat “Kujutluste ühiskond”, kus seletatakse lahti konstruktsionistlik perspektiiv ühiskonnateadustes, ennekõike kommunikatsiooni ja meedia uurimisel ja mõtestamisel.

Palmaru raamat on erandlik kahes mõttes: autor tugineb saksa autoritele ja toestab sotsiaalteaduslikke kontseptsioone loodusteaduslikega.

Enamasti on konstruktsionistlik per­spektiiv sotsiaalteadlastele tuttav ingliskeelse teooria põhjal ja viidatakse Peter Bergeri ja Thomas Luckmani 1966. aasta raamatule “The Social Construction of Reality: A Treatise in the Sociology of Knowledge”.

Bergeri-Luckmani kontseptsiooni tuuma moodustavad kolm väidet: ühiskond on inimeste looming, ühiskond on objektiivne reaalsus (tõelus) ja inimene on ühiskonna looming. Neid väiteid seob omavahel mõiste “teadmised” (knowledge), mille all tuleb mõista igasugust ühiskondlikku teadmist. Teadmised tekivad ajaliselt ja ruumiliselt piiritletava kogemuse vahendusel, olenedes seega alati kellegi tajust või tajumislaadist. Maailm kujutab sotsiaalse konstruktsionismi valgusel endast objektiveerunud inimkogemust.

Palmaru tugineb saksa traditsioonile, tutvustades selliseid autoreid nagu Ernst von Glasersfeld (radikaalne kon­struktivism), Siegfried Schmidt (sotsiaal-kultuuriline konstruktivism) ja Niklas Luhman (autopoieetiliste ehk iseennast reprodutseerivate süsteemide teooria).

Sotsiaalteaduste ajaloos pole ebatavaline, et sarnased kontseptsioonid sünnivad paralleelselt eri keeleruumides. Anglo-ameerika ja prantsuse traditsiooni järgiv ehk Luckmani, Bergeri, aga ka diskursuseanalüüsi populaarsemate nimede Foucault’ ja Fairclough’ alusel tegelikkust mõtestama harjunud akadeemilise seltskonna, sealhulgas üliõpilaste jaoks on kindlasti huviväärne tutvuda sama ajastu saksa traditsiooniga. Palmaru nimetab oma raamatus küll eelmainitud traditsioone, kuid sügavuti ei lähe. Lisaks ­puudutab ta briti kultuuri­uuringuid, mis tuginevad samuti analoogsetele arusaamadele, rõhutades ennekõike meedia kui tegelikkust konstrueeriva jõu kesksust tänapäeva kultuuris.

Palmaru erandlikkus seisneb veel järjekindlas püüdluses seletada sotsiaalset konstruktsionismi ja kommunikatsiooni matemaatiliste teooriate, ennekõike süsteemiteooria abil, esindades nii veendumust, mille kohaselt vaid matemaatiliste vahendite kasutamine on teaduslikkuse tunnus ja loodusteaduslik põhjendatavus õigustus sotsiaalteaduslikele väidetele.

Ei ole nõus siiski Palmaru kriitikaga ses osas, et Eestis valitsevad arusaamad meediast ja kommunikatsioonist pole veel ületanud Descartes’i ja Aristotelese dualistlikku maailmapilti (et vaim ja mateeria on kaks eri asja) ja “lootusetult vananenud” ülekande mudelit: et on tegelikkus ja meedia kuidagi peegeldab seda. Jääb ka segaseks, kas Palmaru mõtleb teoreetikuid ja sotsiaalteadlasi või süüdistab praktikuid, näiteks ajakirjanikke, et need ei mõista, et konstrueerivad tegelikkust. Konstruktsionismist arusaamiseks pole ju paha ka teada “klassikalisi” seisukohti kommunikatsiooniteoorias, mida esitab kõrgkoolides õpikuna kasutatav Denis ­McQuaili 2003 eesti keelde jõudnud “Massikommunikatsiooni teooria”. Palmaru kritiseerib seda kui vananenut.

Olen ka veendunud, et kommunikatsiooni praktikud kuskil maailmas ei jõua ennast igapäevases tegevuses kuigivõrd vaevata mõttega, et nad konstrueerivad tegelikkust – ajakirjanikud sõnastavad siiski usinalt seda, mida peavad – vaikimisi – objektiivseks “tõeks”.

Kokkuvõttes: “Kujutluste ühiskond” on hea raamat ja Raivo Palmaru on tänu ajakirjaniku- ja õppejõukogemusele väga selge sõnastaja, tema tekst on ladus ja õpetlik lugeda.