Saksa rändteater annab uue samasuguse etenduse.
Rammstein on teater. Võtke tükike Bertolt Brechti higist läbiimbunud vabrikutöölise esteetikat, lisage pantomiimlikult suured žestid ja muljetavaldav lavabutafooria ning teie ees rullub lahti “Kabaret des Metalls” – etendus nimega Rammstein, mis on oma gooti õudusromantilises dramaatikas sama tuttavlik kui “Helisev muusika” seal spektri teises otsas.
Selles maailmas võitleb inimene masinatega, võidab, jääb alla ja muutub nendega üheks – klassikalise industriaalmuusika traditsioonide kohaselt on vägivaldne avalugu “Benzin” inimmasina võiduhüüe oma ülimuslikkusest tavalise nõrga inimorganismi üle. Tema sõjahüüd “mul pole (funktsioneerimiseks) vaja sõpru, arsti ega naist, vaid üksnes nitroglütseriini ja tärpentini” meenutab mõneti loomulikult Nietzsche übermensch’i, aga sellest pikemalt veidi hiljem. Rammsteini plussiks on minu meelest alati olnud teemade kirevus (kes vähegi viitsib sõnu lugeda, või neid endale tõlkida) ning järgmine lugu “Mann Gegen Mann” kirjeldab homoseksualisti sisekonflikti, ja “Hilf Mir” on veidi Kolumatsi stiilis õpetlik lugu sellest, kuidas üks väike plika tikkudega mängib ja ennast koos majaga põlema paneb.
Mõned katsetused tuttava muusikali kavast irduda on kunstiliselt üsna kahtlase väärtusega – ballaad “Stirb Nicht Vor Mir” (kus teeb muuseas kaasa Texase laulja Sharleen Spiteri!) jääb poolel teel magama ja hispaaniakeelne (ausalt!) “Te Quiera Puto” oma mariachi-pasunatega on väärt ühele gringole kõige vääritumat surma. Kokkuvõttes on tegemist ilmselt Rammsteini kõige musikaalsema plaadiga, mis pole ju iseenesest halb, aga ometi on siin kuulda, et pool materjalist on eelmise albumi “Reise, Reise” ülejäägid, mis tookord plaadile ära ei mahtunud.
Loomulikult, nagu alati, tekib ka seda Rammsteini plaati kuulates nakitsev küsimus, MIKS see bänd ikka eestlastele nii väga meeldib? Oli kontserdil neid mehi küll, kes käe tervituseks õhku püsti viskasid ja kelle arvates järgmine Rammsteini kontsert peaks Lihulas toimuma. Nendelt meestelt tahaks küsida: kas nahkpüksid ja paljad ülakehad pole teie mõtteid selleni viinud, et Rammsteini visuaalkeeles on alati olnud ka tubli annus homoerootikat. Mis nüüd saab? 6
