"Rätsep"

S?awomir Mrožek. Tõlkija: Marius Peterson. Lavastaja: Mart Koldits. Kunstnik: Iir Hermeliin.
Osades: Andres Raag, Margus Tabor (külalisena), Ago Roo, Bert Raudsep, Eva Klemets või Evelin Pang, Indrek Ojari, Mart Toome või Mart Koldits, Veiko Tubin.
Esietendus Tallinna Linnateatri väikeses saalis 21. oktoobril.


Hool, higi, lärm ja hais." nõnda südantsoojendavalt on Peter Brook kirjeldanud rämedat, rahvalikku teatrit. Teatrit, mis päästab alati. Näib, et Mart Koldits on S?awomir Mrožeki "Rätsepat" lavale tuues olnud just rämeda teatri maiste rõõmude lummuses. Vaatajale pakutakse groteskset ja teatraalset kostüümidraamat. Mrožeki satiiriline etüüd võimu- ja identiteedimängude ainetel jõuab meieni Marius Petersoni heas tõlkes.

Mart Kolditsa lavastuse stiilipilt on eklektiline, spontaansest fantaasiast joobununa on erinevad leiud ritta lükitud mängurõõmu ja energiaga, mis ei karda balansseerida professionaalse teatri piiridel, tudengiteatri regionaalvetes. Iir Hermeliini kostüümid illustreerivad barbarite dekadentsi eri etappe. Ajastuid ja stiile segades luuakse sotsiaalseid rolle ja õõnestatakse indentiteeti. Ülimat tsiviliseerituse astet nähakse rokokoolikus manerismis, elegantsis, žestides ja puuderdatud parukates. Õilsat metslast on kujutatud kui pabernukku, pesu väel meest, kes vajab riietamist. Teel rokokooni jäävad barbarite reamehed pidama komplekti juurde, mis kombineerib peent habemebarokki saksa jahimehe stiiliga.

Osa näitlejaid on kasutanud võimalust mahlakaks karakteriloomeks. Indrek Ojari barbarite pealik pani publiku naerust rõkkama. Veiko Tubin kõrvalosas ületas kostüümiefekti  näitlejadimensiooni lisamisega ja võitis "uue poisina" publiku südamed. Andres Raagi Rätsep on sõnaosav niiditõmbaja, julge visionäär, hall kardinal moekuningriigi südames. Margus Tabor sooritab õnnestunud rollihüppe kapriissest võimumannekeenist hülgevuntsilise võõrtööliseni.

Kuid lavastuses on omad nõrgad kohad. On ruumitaju probleeme (väikeses saalis möllatakse suure lava raevuga), on lavatehnilisi ebaõnnestumisi (ebamugavana tundunud manöövrid luugiga lavapoodiumis), on tühikäike (lavapoodiumi lammutamine esimese vaatuse lõpus, paberkatte maharebimine, mõned mikrofonikasutused, näitlejate tuiamine ustesügavustes), on ebamääraseid stseene, kus lavastaja ei ole suutnud oma tahtmist selgitada ja näitleja teeb seda, mida siis ikka tehakse, annab perfektse hääldusega teksti ja publik varjab haigutust, mõeldes, et jälle see vana õõnes näitlemine.

Aga nagu eespool vihjatud, on räme teater andestav ja päästev teater. Vaataja, kelle vats rappub naerust ja kes naudib head dialoogi, ei ole snoob ega norija. Ta on täissöönud ja vaatab maailmale lahke pilguga.

Lavastuse lõpp, video sissetoomine, väärib eraldi äramärkimist, kuna see oli (mitte küll kaasaegse teatripildi taustal) ootamatu stiilinäide ühest teisest võimalikust "Rätsepa" lavastusest, kusjuures huvitavamast kui see, mida tol õhtul mängiti.

Kokkuvõttes võib öelda, et Mati Undi kaks "Tangot" (Noorsooteatris ja Draamateatris) ning Mikk Mikiveri "Emigrandid" (Vanalinnastuudios) on siiani parimad Mrožekid, mis eesti teatris lavastatud. Mart Kolditsa "Rätsep" kujunenud hierarhiaid veel siiski ümber ei mänginud.