Rannap ja Kosmikud “Ilus maa”
Rein Rannapi kantaat “Ilus maa” oli omal ajal poliitiline väljaastumine, julge seisukohavõtt. Isamaalaulik Runneli äsjakeelatud luulekogust pärit tekstid ja laulvat revolutsiooni ennustav paatos.
Uuel plaadil on “Ilus maa” mingis mõttes pateetikast vabastatud; laulja, Kosmikute Hainz ei võta poose nagu Alender, ja hea ongi. Mingi idee aeg on sellisel kujul läbi, aga muusika, sõnade ja mõtte aeg üldsegi mitte.
Uus kantaat “Taevas ja maa” on keerukam objekt. Ühtpidi on meie ees taustsüsteem, kust me nagu eeldaksime millegi kordumist, samas on ka Runneli hilisluule näilisele lihtsusele vaatamata palju keerukam, hämaram, isiklikum. Ka muusikaliselt läheb Rannap siin just nagu tagasi 80ndate alguse Ruja juurde, kas või saundi lihtsustatuses – miks mulle ei meenu episoodi, kus Rannap oleks suutnud klaveri ja hammondi asemel midagi keerukamat pruukida? Bassbariton Priit Volmer lisab ooperlikku teatraalsust ja vahepeal on number, mis mõjub kui süldimuusika paroodia.
Kuid kaht korda samasse jõkke ei astu. “Taevas ja maa” on uus, 21. sajandi Rannap, nostalgiline, aga teadlik minevikus tehtust. 7
