Räpase vanamehe ilusad sõnad
Albert Trapeež “Võta suhu sõna”
Eesti Keele Sihtasutus, 2011. 96 lk.
Albert Trapeež on eesti mässumeelse, erootilise vemmalvärsi, pungi ja juhuluule klassik. Tema tekste on Propelleri lugude sekka lugenud Peeter Volkonski, tütarlapse kohtumisest temaga on luuletanud Ott Arder. Ta on astunud ühte sammu rahutu dissidendi Matti Mogučiga ning absurdi ja musta huumorit armastava Vanapaganaga (kes käib raamatust ka tegelasena läbi).
Trapeežile ei ole võõras ükski emakeelne sõna, tal puuduvad tabuteemad, kuigi tema erootika on siiski esmalt puhtmehelik ja suunatud metsikult ja meeletult tütarlaste, naiste poole. Trapeeži huumorimeel võib mõnele peenutsejale ju mõjuda kohatuna, rohmakana, aga Trapeež ongi siuke: härrasmees mahlaka maamaheda keelega.
Lisaks on temas peidus miski eriline idahuvi, siin on jaapani luulele omast õhulisust, kinniskujundeid, isegi vormilist otsingut: ta avaldab ühe jodu haukusid, mille kohta ütleb: “Eesti versioon jaapani haikust, kus liituvad ajaline ja ajatu. Vihjab ka vanasõnale: “Haugub, aga ei hammusta!”, mis ongi iseloomulik vaimsele kultuurile, kus loominguline radikalism ei lasku olmesse ega ka füüsilisele tasandile.” Ühesõnaga: mässata tuleb, mässama ja ühiskonnale lõuksi sõitma peab, samas aga võib seda kõike vaadata ikka uhke kõrvaltpilguga, olla lilleke pasameres, aga seejuures missugune lilleke!
Ma ei ole kindel, kas “Võta suhu sõna” on tervikuna Trapeeži parim luulekogu, aga kindla pääle sisaldab see mõned ta kõige paremad luuletused. On üksikud tekstid, milles ta unustab end poeetilisele vabakäigule, veeremisele (mis on tema puhul ka kaunis), aga on ka täpsust ja teravust. On näiteks päevapilt kuhtunud ja suikunud luuletajast, kes meenutab kuidagi müütilist Trapeeži ennast: “oma inetuses / on ta ilus // luuletaja // kui ta / pääle pidu / räämas / oksene / täiskusnud / kergelt / suigub / põlispuude / vilus”.
Miks on säärane dekadentsihõngune, alkoholilõhnane, ajuti sihilikult lohakas luule ja olemine vajalikud? Sest siin on peidus annus vabadust, mida Eesti ühiskonnas on järjest vähem ja vähem. Liberaalne majanduspoliitika jätab inimese küll üksinda, iseenda vastutada, kuid miskipärast käib sellega kaasas väikekodanlik topeltmoraal, mingi kummaline ilmalik moraalne konservatiivsus, mis õhutab salapervertide jõuku. Albert Trapeež ei ole salapervert, tema on aus ja otsene, lihtne ja poeetiline. See kõik on olemas tema luules. Nii et võtke suhu, ja võtke südamesse selle räpase vanamehe (dirty old man) ilus sõna.
