Räppar naaberkorterist
“Läksin täna poodi ja ostsin Toe Tag’i plaadi.
Poemüüja andis mulle selle ja küsis: “Do You Want More??”” – Ty
Briti innovatiivse hip-hopi üks juhtfiguure Ty on heaks näiteks sellest, kuhu võivad viia tugev materjal ja hea töötahe – eelmisel aastal avaldas ta oma teise albumi” Upwards”, mis ei saanud kuulsaks reklaamikampaaniate ja promovideote abil, vaid murdis end vaid fännide toel põranda alt välja ning võttis aasta lõpus sisse koha Mercury auhinna nominentide hulgas.
Ty’d oli soojendama valitud Toe Tag, kes esitas oma uut laiv-programmi, mis oli ilmselt siiani kõige parem räpplaiv selle muusikavoolu lühikese eluea ajal Eestis. Lisaks kolmele liikmele astusid mingi hetk lavale tuntud metal-kitarrist Tarvo Valm, bassimees, trummar, ja hiljem ka kolmeliikmeline brass-bänd (natuke keerake pasunaid kõvemaks järgmine kord palun) ning kõlaritest kostis Faith No More, kellel on vihateraapiasessioonid vahele jäänud.
Ty tuli samuti lavale koos täisbändiga (kitarr, bass, trummid, väga meeldejääva välimusega naisdiiva) ja alates avaloost “Ha Ha” sai selgeks, et tegemist on sõna otseses mõttes kontsertesinemisega. Selle asemel, et lood lihtsalt oma harjumuspärasel moel ette kanda, julgeti pidevalt leida uusi vahendeid, kuidas publikul juhe kokku lasta. “Wait a Minute” murdus enne lõppu mingiks friik-taktimõõduks (klassikalisema muusikaharidusega sõbrad arvutasid tulemuseks 6/8), “Look 4 Me” kõlas nagu räpp-Manhattan Transfer ning “Groovement” vaibus vahepeal mitmeminutiseks diivasooloks, et siis uuesti rütm üles võtta. Soolos korduvas lauses “this is hip hop” tundus olevat ka omajagu irooniat – paljud moekate riietega noored räpifännid olid Ty laivi lõpuks juba lahkunud, pidades lavalt kostvat jazz-hiphop-fusionit ilmselt mitte piisavalt gängstaks oma MTV iidolitega võrreldes. Võib-olla oleks vaja kedagi, kes õpetaks neid tarbekaupade ja muusika vahel vahet tegema?
