Raske metall kerge südamega
Ansambli Opeth (Rootsi) kontsert, 23. veebruar, Rock Cafe, Tallinn.
Ma ei usu, et Opeth oleks selle kõrvutuse üle
õnnelik, kuid mulle tuletab too ansambel meelde Tolkieni ja tema
haldjalugusid. Opethi looming pole Suure Kunsti mõistes kontseptuaalne,
vaid lihtsalt üks metoodiline muinasjutuvestmine, mis tõstetud
mastaapsetesse proportsioonidesse ja esitatud väga-väga
hoolikalt välja joonistatud detailides. See pole allegooria või
sümboolika, vaid fantaasia ja ei midagi muud. Kuid vähe sellest
– Opeth ei kehasta seda fantaasiat nagu paljud teised metal-bändid,
kes heroilistes poosides ja massiivselt maskeerituna omaenese lugudes osalevad.
Opeth lihtsalt räägib oma muinaslugusid – põhjalikult ja
üksikasjalikult – mitte ei kuulu nende sisse.
(Mõnda aega käis mulle närvidele Opethi liidri Mikael
Akerfeldti omamehelik loba laulude vahel, kuid hiljem rahunesin. See oli
lihtsalt bändi viis oma lugudesse sisse ja sealt jälle välja
astuda.)
Ega mul midagi selle vastu poleks olnud, kui Opeth oma
lugudesse lõksu oleks jäänud. Minu jaoks ehk oligi kontserdi
parim osa just see, kui bänd – keset vist üht nende
“Damnation”-albumilt pärit lugu – Jimi Hendrixi
“Third Stone From The Suni” tsiteeris ja ennast improviseerides
üleloomulikult psühhedeelilisse transs-spiraali justkui ära
kaotas. Kuid teisalt olid nad ikkagi rohkemgi ärkvel, kui oleksin oodanud,
ja järgisid laval vägagi täpselt oma kompositsioonide
mitmekihilist loogikat. Kontserdi lõpuosas oli näiteks nende
viimase plaadi üks tipphetki “Lotus Eater” selle kohta ere
näide ja isegi loo “Deliverance” justkui spontaansena tunduv
tiheda rütmikaga lõpuosa mängiti meieni mitte avatuse, vaid
filigraanse täpsuse ja lõpetatuse võtmes.
Selge
joone, puhta õhustikuga ja väga kerge südamega metal.
