Rasputin – kas hull munk, püha kurat või vaga vene talupoeg?

Douglas Smithi „Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus“ näitab, et sajand pärast oma surma jääb Rasputin ikka veel paljuski mõistatuseks.

„Rasputin on arvatavasti kõige tuntum nimi Venemaa ajaloos. Ta on olnud kümnete elulugude ja romaanide, filmide ja dokumentaalfilmide, teatrilavastuste, ooperite ja muusikalide kangelane. [–-] Popkultuur on täis Rasputinit,“ kirjutab ameerika ajaloolane Douglas Smith oma tõepoolest telliskivipaksuse uurimuse eessõnas.

Kuid sajand pärast oma surma jääb Rasputin ikka veel paljuski mõistatuseks. Avalikkuse kujutluses on ta kinnistunud „hullu munga või püha kuradina“. See iseloomustus on pärit vene preestrilt Iliodorilt, kes oli alguses üks tema suurimaid sõpru, pärast aga tema suurimaid vaenlasi.

Samamoodi on pendel kõikunud Rasputini isiku mõtestamises poliitikute ja ajaloolaste poolt. Ühelt poolt Rasputini-vastane kampaania, mis oli osa suuremast vene monarhia vastasest kampaaniast ning kus Rasputin oli hea märklaud, mille pihta (lõpuks ka sõna otseses mõttes) tulistada. „Teise tõlgenduse kohaselt oli Rasputin tõelise rahvaliku usu kehastus, lihtne vaga talupoeg, kes maksis oma veendumuste eest eluga,“ nendib Smith.

Lõhestatuks Rasputini küsimuses jääb ka vene õigeusu kirik. Mõned rühmitused kiriku sees on nõudnud Rasputini kanoniseerimist, pühakuks kuulutamist. Pärast aastate pikkust uurimist ja arutamist otsustas sinodi erikomisjon siiski, et pühakuseisust Rasputinile ei anta, sest „ikka on veel liiga palju kahtlusi Rasputini võimalikus seotuses müstiliste sektidega, samuti tema joomarluses ja amoraalses käitumises“.

Venemaa 1917. aasta revolutsioone käsitledes ei saa Rasputinist ei üle ega ümber. Ta on kõikjal – ajakirjanduses, mälestustes, isiklikes päevikutes, ametlikes dokumentides. Üks vene kuulsamaid luuletajaid, sümbolist Aleksandr Blok ütles tolle ajastu kohta tabavalt: „Rasputin on kõik, Rasputin on kõikjal.“ Ka tema roll Vene tsaaririigi hävingus saab kardinaalselt vastupidiseid hinnanguid: „Räägitakse, et keisrit (Nikolai II) hoiatati, et Rasputin hävitab dünastia,“ kirjutas radikaalne revolutsionäär Lev Tihhomirov. Kuid ajaloolane Sean ­McMeekin kirjutab oma samuti hiljuti eestikeelses tõlkes ilmunud raamatus „Vene revolutsioon. Uus ajalugu“ (Rahva Raamat, 2018), et vastupidi – Rasputin hoiatas keisrit, et see mingil tingimusel Venemaad sõtta ei viiks. Just sõja vältimine Saksamaaga oligi väheste tolleaegsete tervemõistuslike, strateegiliselt mõtlevate poliitikute soovitus keisrile. Oportunistid ja juhuse õngitsejad soovitasid aga võimalikke tagajärgi maha salates või neid mitte mõistes „solvajatele vastulöök anda“.

Tegelikult polnud Rasputin sugugi esimene „imetegija“, kellega tsaaripere lähedalt suhtles, vaid hoopis viimane neist. Rasputinit ei õnnestu tema kohta käivatest legendidest ja müütidest lahutada. Need on sama olulised nagu see, mida ta tegelikult tegi. Keegi ei võinud olla kindel selle võimu ulatuses, mis Rasputinil õukonnas oli, või tema suhetes keisrinna ja keisriga. „Kõige olulisem tõde Rasputini kohta oli see, mis valitses venelaste peades,“ kirjutab Douglas Smith.