Rätsepaülikond Sõmerule
Keset ehedat igavust, lagedal väljal, mida palistavad Nõukogude aja kunagise Rakvere EPT keskasula suuremat sorti elamud, leiab täiesti eriskummalise hoone – tuttuue Sõmeru keskuse. Siin paiknevad vallavalitsus, raamatukogu, saal, huviringitoad, eakate päevakeskus.
Maja ehitamise tarbeks toimus 2004. aastal arhitektuurivõistlus. Esikoha pälvinud ideeprojekti arhitektide Ralf Lõokese ja Maarja Kasega liitusid töö käigus teisedki Salto tegijad; lisaks Karli Luigele ka Kristiina Arusoo ning Margit Argus. Ralf Lõoke: “Kusjuures konkursitööd palju ümber ei pidanud tegema. Konkursitöö juures oli peamiseks probleemiks, et hoone kavandati olemasolevast keskusest eemale, seetõttu on Sõmeru keskushoone ülesanne moodustada Sõmeru aleviku uus ruumiline kese, millest tulenevalt on maja lahendatud pigem sõmera struktuuri kui objektina.”
“Vallamaja oli enne ühes eramajas, klubi, päevakeskus ning raamatukogu hoopis mujal. Kõik oli hajutatud. Mida nad tahtsid teha, oligi koondav keskus,” selgitab Maarja Kask lähteülesannet.
Loodusele omase paindliku miljöö otsimisest tehnitsismi kasuks ei loobutud. Lõoke: “Üritasime seda maja teha nii, et keset suurt avarust moodustuksid sisehoovidest justkui kontsentreeritud loodusfragmendid, piiritletud linnaväljakulaadne keskkond vahelduseks olemasolevale hõredusele.”
Keskusehoone on ühekorruseline, lainetav katus moodustub ruumide varieeruvast kõrgusest.
Fassaad tekitab optilise efekti, hakates justkui virvendama. Eksterjööri kõrreline struktuur on sees lõigatud vastavalt ruumi vajadustele. Tuhandetest rippuvatest pulkadest lagigi liigub voldikuna eri suundades ning üles-alla pidevalt teisenedes, mida omakorda peegeldab väljast ruumide kõrgusvajaduse järgi lainetav katusemaastik. Üks suur asi, mis ära jäi, oli murukatus.
Sidet välis- ja siseruumi vahel peaks aitama tugevdada ka veidi ootamatu, asfalti meenutav teraline EPO-põrand.
“Maja puhul tahtsime, et see poleks ainult üks järjekordne hoone, vaid et keskus oleks ka füüsiliselt tunnetatav väikese valla kese, nagu linnak, oma tänavate ning eri asutustega,” räägivad arhitektid. Keskus siiski üksinda põllu peale ei jää – vähemasti praeguste kavade kohaselt on ümbruskond tegelikult mõeldud elamualaks.Hetkel on välja ehitamata piki teed kulgev maastikulahendus koos rekreatsiooniala ja mänguväljakutega, ka maja juures paiknevad valesti rajatud künkad tuleb ehitajal Faciol ümber teha.
Arhitektid on väga tänulikud kogu asja koos hoidnud vallavanemale Peep Vassiljevile, abivallavanem Viktor Häninenile ning riigihanke ehitusjärelevalvet teostanud Teet Loodile, kes aitasid raskustest üle saada ning mitte minna lõputu lihtsustamise ja odavlahenduste teed.
“See ei ole väga ökonoomne maja, vallal olid teised prioriteedid. Pigem üritasime leida tasakaalu tugevalt emotsionaalse, mugava, kohaspetsiifilise, avaliku, privaatse ja ökonoomse vahel,” ütleb Lõoke.
Kask: “Nii muutuvad kõik asutused vajadusel üksteisest sõltumatuks, neil on oma sissepääsud, väljakud. Näiteks raamatukogu õuele peaksid lugemissaali jätkuna tulema kevadel suured võrkkiiged, mis on hoopis teistsuguse meeleoluga lahendus kui vallavalitsuse lipuväljak ametlikeks kogunemisteks või kaminaga klubihoov ürituste korraldamiseks. Ja kõik need asjad mahuvad ühe hoone sisse. Me ei tahtnud teha hoovi abstraktseteks “mis iganes” üritusteks ja kõige jaoks, vaid luua spetsiifilist tausta.” Ruumikomponentide paljusus peaks tasakaalustama ümbruskonna monotoonsust.
Arhitektuuribüroo Salto projekteeritud hoone jätkab tegelikult oma loomult kunagiste kolhoosikeskuste tüpoloogiat, kus jõukate ühismajandite edevad esimehed katsusid üksteist üle trumbata linnas mõeldamatute eksperimentaalprojektidega. Kui toona oli neis võimupaleedes ilu kõrval palju pompoosset ning sisuta priiskamist, siis Salto projekt on võrdväärselt modernistlike ja postmodernsete kolossidega küll avangardne, kuid ühtlasi püüab kasutada taktikana pigem ümbruskonnaga sobitumist ja funktsioonikesksust.
Ka autorid tõdevad, et hoone on justkui rätsepaülikond, kus mitte ainult iga institutsiooni üldvajadusi ning soove, vaid ka üksikute töötajate tahtmisi arvesse võeti. Lõoke põhjendab: “Et vallavalitsus asus enne tegevuseks ümber kohandatud eramajas, hästi koduses miljöös, siis nüüd on samasuguse lähenemise positiivsed küljed kantud üle ka uude kohta. Ametnikud võtsid kogu projekti hästi isiklikult. Juhtus ka nii, et kui ehitusfirma ei saanud hakkama, siis käisid töötajad ise, labidad käes, ringi.”
Puidust ridvad, kooskõla maastikuga, tillukesed siseõued mõjuvad armsalt koduse ning haprana. Maja ei suru end peale, vaid laseb kasutajal otsida hoone sees justkui oma rada. Teisalt peabki Sõmerus rohkem pingutama, sest väga lihtne on minna niisama või suisa kolida Rakverre, mis paikneb ainult viie kilomeetri kaugusel ning kus on mitmesuguseid meelelahutusvõimalusi – teatrist Põhjakeskuse ning spaani.
Potentsiaali peaks jätkuma, mida tõestab ehk seegi, et projekt on tähelepanu tõmmanud mitte ainult Euroopa arhitektuurimeedias, vaid huvi on üles näidatud ka sellistest tavatutest paikadest nagu Araabia Ühendemiraatidest Abu Dhabist, Saudi Araabiast ja Lõuna-Koreast.
