Reaalsus kui fantaasia
Fotonäitus “Fantastiline Realism” (kunstnikud Eestist, Soomest ja Inglismaalt; kuraator Eve Kiiler) Tallinna Kunstihoones. Avatud kuni 28. märtsini.
Termin “fantastiline realism” on tavaliselt kasutusel fantaasiast tiivustatud maalikunsti ja graafika puhul. Kunstihoone näitus “Fantastiline realism” hõlmab aga valdavalt fotosid ning asja mõte pole näidata kunstnike peas sündinud kujutelmi, vaid vastupidi, kuidas “reaalsus” ise ületab kohati igasugused inimliku fantaasia piirid. Tegemist on klassikaliste fotodega, mida pole töödeldud arvutis photoshopi programmi abil “fantastilisemaks”. Eesti, soome ja inglise kunstnikke ning kuraatorit on käivitanud peamiselt imestamine – kas tõesti see kõik ongi reaalsus, mida kaamera on kinni püüdnud!
Muidugi on reaalsuse ja fantaasiate vahekorrad dialektilised. Kui veel hiljuti, 20. sajandil vastandati vihaselt materialistlikku ja idealistlikku filosoofiat vaatamata sellele, et materialistide reaalsuses jõudis alati idealismi välja (ükskõik, kas konstrueeriti sotsialistlikku või kapitalistlikku unistustetööstust), siis praegu on vastandamised täiesti mõttetud. Ka 11. septembril 2001 oli raske silmi uskuda, kui uudistekanalid näitasid kaksiktornide kokku kukkumist, ometi oli tegemist dokumentaalkaadritega, mis varem mängiti arvuti simulatsioonides ja filmides mitmeid kordi kujutluses läbi.
Fantaasiatega tuleb olla ettevaatlik – neil on kalduvus muutuda reaalsuseks!
Kui 1990-ndate fotos ja kontseptuaalsema tiiva kunstis tegeldi palju dokumentaalsuse küsimustega, siis vaatluse all olid peamiselt ajaloolised mustvalged arhiivifotod. Need esitasid kunagist reaalsust, mis praeguseks kadunud, tundudes praeguses kaasajas ses mõttes “fantastilistena”. Neid vaadates oli teada ka fotode eel- ja järellugu reaalsuses endas. Praegune näitus astub sammu edasi, tuues teema variatsioonidega vahetusse kaasaega ja värvifotode ampluaasse. Praeguste fotode järellugu me veel ei tea, see saab olema meie endi tulevik.
Ilmselt kõige ootuspärasemad tööd sel näitusel on David Bate’i, David Robinsoni ja Kai Kaljo Ameerikat kujutavad fotod, sest kui üks kriitiliseks kasvatatud eurooplane vaatab sealset simulaakrumi-ühiskonda (võimas tööstusriik kopeerimas maailma vaatamisväärsusi ja kuhjates neid siis üksteise otsa, rohujuure tasandi kõige uskumatum folkloor tänavasiltide kujul jne.), siis see lihtsalt kutsub haarama kaamera järele. See on eurooplasele ammendamatu imestamise teema, mis on ka kirjanduses paljudel tasanditel läbi kirjutatud alates Eduard Vildest ja Kafka “Ameerikast” kuni Baudrillard’i “Ameerikani”.
Minu jaoks olid kõige vapustavamad aga meie enda eesti reaalsuse uuringud. Alates Piret Räni fotoseeriast, mis kujutas pealekasvavat noorsugu pidutsemas – teismelised tüdrukud lesbistseenides ja fotod imeliku vine all – kuni Mart Viljuse naivistliku ilu dokumentatsioonini martsipantortidel. Viljus oli pildistanud mahajäetud nõukogude sõjaväebaaside seinamaale, kus anonüümsed amatöörkunstnikud on kõigest hingest ilu loonud. Nüüd, kapitalistlikul ajal saab lasta fotodest tordi teha. Nii et Viljus on pannud kohtuma sõjaväe kitši ja kondiitrite kitši, meheliku ja naiseliku alge, yini ja yangi, fotograafia ja kokakunsti, tulemuseks õnneliku lõpuga lugu.
Või mille muuga seostub Eve Kiileri poliitreklaamide ja Herkki Erich Merila & Arbo Tammiksaare “Welcome to Estonia” fotoseeria, kui õhkuläinud miljonitega riigi rahakotist. Viimatimainitud fotod ripuvad praegu ka Helsingis Kiasmas “Faster than History” näitusel. Ja Mare Tralla on juba isikuna ebareaalne küberkangelanna, mis siis veel videol.
Minge jah kunstihoonesse meie enda reaalsust uurima.
Foto Ingmar Muusikus
